Titadepäev ! :P

Hommik oli järjekordselt talviselt külm. Kõik maapind oli jääs.

Bussipeatusse jõudes tuli koheselt õnneks ka buss ja me ei pidanudki eriti kaua külmetama.

Parasjagu kui me haiglas  6.50 ajal oma „viie minuti istumist“ Kadiga tegime nägin ma ämmakat Tuijat. Ruttasin koos temaga lifti. Liftis küsis ta, et kas ma olen täna naistepoolel või tulen temaga titade poolele. Muidugi tahtsin ma lõpuks vastsündinute poolel päeva veeta.

Peale õdede raportit läksime Ninaga (ka üks minu juhendajatest) kohvile ja ma tutvustasin talle oma praktikapäevikut ning ta lubas selle järgmiseks nädalaks ära täita kuna täna oli väga kiire päev. Küsisin luba minna vastsündinute poolele ning Ninal oli vaid hea meel, et ma saan lõpuks ka seal ühe terve päeva veeta. Ruttasin kõrvalosakonda.

Päev oli super. Alguses sain ma teistega lähemalt kõrvalosakonnas tuttavaks. Jällegi ülilahedad inimsesed. Palju oli ka tuttavaid nägusid. Kui kuuldi, et ma olen terve päeva nendega rutati  mulle kohe osakonda tutvustama.

Kõigepealt siis seda ruumi kus saab vastsündinule erinevaid protseduure, vaktsiine,läbivaatust jne teha. Sain tuttavaks ka osakonna niiöelda lastenhoitajaga,kes enamuse aja nagu ma aru sain tegeles imetavate emadega. Tuia oli nii aktsioonis mulle piltlikult kõike seletama. See oli nii naljakas. :D

Varsti hakkasidki emmed oma titasid sinna tooma. Alguses olin ma vaid arglik pealtvaataja. OI KUIDAS SÜDA TAGUS ja kui hullusti ma tahtsin kõiki neid pisikesi näppida. Esialgu hoidsin ennast siiski tagasi, käisin ja silitasin vaid arglikutl titade pead. Mingi hetk oli neid seal ruumis nii palju, et kisa oli vist 8 korruselt esimesele kuulda. Umbes 6 titat nutsid üheaegselt. Küsisin Tuija käest veel naljaga pooleks, et kas kojujõudes kuuleb ta ikka peas titadenuttu. :D Siis vahepal ütles üks ämmakatest (kes oli samuti vahepeal minu juhendaja) Anu, et ma võin ju neid sülle võtta ja rahustada. Ruumi oli jäänud  4 titat ning kahele tehti parasjagu mingeid protseduure, kolmas magas ja neljas nuttis südantlõhestavalt. Võtsin ta kiiruga sülle. Ma tundin ennast kui seitsmendas taevas kui see pisike inimene oli mulle nii lähedal ning jättis mõninga kussutamise peale nutu ning vaatas mulle veel pisut kissis silmadega otsa. Ma oleksingi nõus olnud teda niimodi päev otsa hoidma....Seejärel hakkas kõrvalolev beebi nutma. Asetasin sülesoleva oma voodisse tagasi ning võtsin järgmise sülle. Tema rahustamiseks kulus veidi aega. Mõneks ajaks rahunes ta maha kuid hiljem pistis jälle karjuma, tal oli kõht nii tühi ja suu käis koguaeg otsivalt ringi. Siis tuli ämmakas võttis ta mul sülest ning viis peale mähkmevahetust emme juurde.  Tundsin, et just seal  ma tahangi olla! Nüüd ma tunnen, et olen õiges kohas. Otsustatud. Kui ma kunagi mingi ime läbi saan õepaberid kätte ( :D) siis lähen edasi ämmakaks. See on palju ilusam maailm! (kuigi ma olen realistlik ja tean, et ka selles valdkonnas on omad niiöelda „halvad päevad“ on siiski ülekaalus ilusaid pisikesi inimesi täis päevad!“

Täna käis ka Anna-Maija, et viia mind osakonda kus ma oma järgmise praktika sooritan. Tervetuloa nefroloogia! Hetkel seal polnud kahjuks ühtegi inimest, kes suhtleks minuga inglise keeles....või õnneks? Kuna ma üritasin oma peaaegu olematus soome keeles ühe õega suhelda. Vähemasti „kiitos“ ja „nähdään“ olid veatult öeldud. :D Hea seegi.... Minu juhendajad, kes mul hakkavad seal osakonnas olema õnneks räägivad mõlemad inglise keelt. Ja jälle Niina ning teine on Mari. Hakkan käima järgmisest nädalast ja esialgu terve nädala teises vahetuses. See on  igati positiivne, kuna nüüd näen ka teise vahetuse head ja vead ära. Osakond ise jättis mulle suhteliselt muserdatud mulje. Palju vanainimesi, alkohoolikuid jne.....aga arvatavasti tuleb ka selline kogemus mulle kasuks.  Hoiame nüüd pöialt, et oleks samalahedad juhendajad nagu naisteosakonnas. :)

Võtsin ülevalt oma koti kuna plaan oli sööma minna sööklasse (esimene ja viimane kord). Anna-Maija ootas mind kuna ka tema tahtis veel Kadi juurest läbi minna. Kadi osakonnas rääkis ta paar juttu ka Kadiga ning siis läks ära. Meie läksime veel EKG-d vaatama ning siis suundusime sööklasse. Kõht oli nii tühi, et sure või ära. Kell oli juba peaaegu 13 kaa.

Sööklas polnud üldse loodetud allahindlust mille pidi võibolla soome üliõpilaspiletiga saama. Aga kuna kõhus juba keeras sõin siiski ühe prae (millel polnudki eriti midagi viga).

Seejärel läksin tagasi oma osakonda ning Kadi oma.

Käisime Tuijaga veel ühe raseda naise juures tema lapse südamelööke kuulamas ning paterdasime niisama ringi. Varsti oligi kell juba niipalju , et Kadi tuli mind otsima. Chillisime veel  mõnda aega minu osakonnas ning siis läksime Mare juurde. Mare pidi täna autoga koos minuga meie elukoha juurde sõitma, et teada kust kohast täpsemalt ta homme hommikul mind peale võtab. Ta sõidab homme Pärnusse. Arvasin, et me mõlemad mahume ikka tema autosse. Ta ütles, et tal läheb veel veidike aega niisis ajasime Kadiga mõnusalt juttu tema kabineti ukse taga. Hiljem kutsus ta meid sisse ning esimene jutt oli kohe selline, et võibolla me ei mahugi mõlemad tema autosse, sest tal on tagumised istmed all ja ratas peal. Ma ikka lootsin, et äkki ikka kuidagi mahub ja me läksime alla riideid vahetama ning siis tagasi Mare juurde. Auto juurde jõudes selgus, et kolmandat inimest ei anna siiski mittekuidagi auto peale mahutada. Kadi läks bussiga :( . 

Mare pidi veel linnast butiigist läbi sõitma mingite riiete järel ning siis Metsolast apteegist ning lõppude lõpuks jõudsime ka meie ühika juurde. Nüüd ta siis teab kustkohast mind homme kell 5 peale võtta.

Kadit polnudki veel. Kõmpisin edasi tagasi nagu peata kana koridoris ringi ning ajasin Graemiga paar sõna juttu. Kohe tuligi Kadi- väsinud ja tusane poekotiga. Mina oleksin vist kaa veidi tusane kui peale nii väsitavat päeva nagu tal oli selguks, et ta peab siiski bussiga minema.

Varsti siis makarone  hakklihaga tegema ning asju pakkima. Vellamo muuseum kuhu me plaanisime täna minna jääb siiski lähitulevikku.

 Bye-bye I am going home tomorrow for a while !!