Eile õhtul saabusin lõpuks peale pikka ja väsitavat teekonda Kärkissaarde. Tunne oli väga hea.....arvestades, et kell 9 hommikul algas teekond Tartu bussijaamast ja kell 21.00 saabusin alles sihtkohta. Liiga väsitav on ikka see tee(eriti laevaga 3,5 tunnine loksumine), järgmine kord proovin lennukiga tulla.
Kodus oli ikka nii hea olla. Ja nii kurb oli ära sõita kui päev enne ärasõitu tuli Iris minu juurde ja ütles: „emme mul on nii kurb, et sa ära sõidad, et lausa pisarad tulevad silma“....silmad endal märjad...oeh... õnneks oli tal hommikul lõbusam tuju ja äraminek polnud nii raske.
Täna sain õnneks päris kaua magada, kuna käin nädalalõpuni õhtuses vahetuses. Ärkasin juba enne äratuskella. Sättisin end valmis jõin ühe tee võileivaga ja ruttasin bussipeatusse. Õnneks tuli varsti ka buss.
Olin haiglas juba u. 13 ajal. Läksin enda osakonda (6B-nefroloogia), tutvustasin ennast ja küsisin, et kus on Mari või Niina. Öeldi, et Niina tuleb kuid hiljem. Ootasin siis tund aega nagu möks oma osakonna juures. Nõme tunne oli mitte soome keelt osata ja minu arvates ei osanud minu osakonnas keegi ka inglise keelt. Lootsin, et Niina vähemalt oskab kuna Anna-Maija ütles, et juhendajad ikka oskavad.
Vahepeal käisin eelmises osakonnas oma praktikapäeviku järel. Niina oli ikka nii armsa iseloomustuse kirjutanud minu kohta ja isegi südame alla joonistanud. Nii armas osakond oli ikka! Igatsen : ( Viisin neile suure paki Kalevi komme ja Tallinna peenleiba.
Käisin vaatasin ka mida Kadi teeb. Päris chill osakond, istu päev otsa ja täida muudkui pabereid. Tal on veel eestlannast juhendaja kaa. Eriti chill. Patsiente kaa pole eriti osakonnas ainult väga vähesed kes lähevad opile. Aga ka selline kogemus tuleb minu arvates vägagi kasuks, saab paberites tuhlata. Palusin Kadil minuga kaasa tulla kuna kell oli peaaegu 14.00 aga minu juhendajat ikka veel polnud, et äkki Kadi oskab soome keeles küsida kuna ta tuleb.
Osakonnas olid juba uued näod-nii soojad ja rõõmsad- Tervetuloa osasto 6B :)...mul hakkas juba veits parem....ning siis tuligi Niina kes tuli välja, et on pärit Moskvast seega saan kasutada oma vene keele oskust ning minu teine juhendaja Mari on eestlanna.....yeii :D
Alguses olin Niina sabarakk. Järgnesin talle igale poole. Osakond on peaaegu samasugune nagu 8B. Abistasin teda ravimite jagamisel ning jälgisin hoolikalt paberitööd. Ta seletas mulle üksipulgi kõik meie patsiedid lahti. Igasuguste hädadega inimesi on ikka. Väga paljud on sellised kellel polegi täpset diagnoosi ja kes on lihtsalt kõhuvaludega saabunud. Üks noor vene kutt aasta minust vanem oli seal juba päris pikalt Meningiidiga isolatsioonis. Kui käisin tal palavikku ja vererõhku mõõtmas oli lõpuks nii hea tunne patsiendiga vabalt vene keeles suhelda.
Mingi aeg võttis mind teine juhendaja üle. Vahepeal oli minu juhendajaks üks noor neiu (minust vist 4 a noorem), ta oli ise seal osakonnas vaid kuu aega töötanud. Jagasime ravimeid, mõõtsime vererõhku, palavikku, tegime süsti jne... Ühel voodihaigel Alzheimeriga vanatädil õnnestus mul isegi esimest korda praktikate jooksul mähet lõpuks vahetada. Õnneks oli ta enamvähem puhas. (A) Tema pojapoeg käib teda vaatamas, siis ta ainult istub ja vaatab teda. See tädi näeb nii kurb välja. Loodetavasti ei pea keegi minu sõpradest-tuttavatest mitte kunagi oma elus oma lähedasi sellistena nägema.
Kõrvalvoodis tädi rögastas pidevalt neerukauss ja salvrätid käes. Ma ei saanud aru,et mida ta rögastab kui tal tuleb suust vaid tatti. Päris häiriv võis see teiste palatisolijate jaoks olla. Õde ütles, et ta teebki nii hommikust õhtuni väites, et tal on palju lima kurgus mida tegelikult pole. Huuh. Enne oli meil Kadiga rögatüüp, nüüd on mul ka rögamemm. Ööseks paigaldasime talle mitte maski niiske hapnikuga vaid need staffid mis ninna käivad, kuna mask ei sobinud talle...see ajas ta veel rohkem näost punaseks ja higiseks. Ta ikka maha ei rahunenud, rögastas niikaua kuni okset tuli. Õde pani talle neerukausi alla ja siis otsis silmadega järgmist. Ma viskasin ruttu tema hambaharja ja kammi ühest välja ja ulatasin talle selle :D Nii pidi ta iga õhtu tegema. :D Masendav. Ühesõnaga- päris hull osakond. :D Aga mulle meeldib!
Õnneks üks õde sõidab Kärkissaarest mööda ja ta sai oma mehega mind koju visata. Mingi kutsa oli kaa auto peal kes pidi päris kuri olema ja haukuma võõraste peale. Perenaine imestas, et ta mitte kordagi minu peale ei haukunud ja nuusutas lihtsalt rahulikult kätt.
No mina olengi ju headuse etalon :D Isegi kurjad koerad muutuvad leebeks.
Päris hea oli vahepeal kui ma ühe glükoositableti pätsasin osakonnas ja siis kui kõik õed olid kabinetis läks mul see tablett kurku. No nii hullult hakkas kipitama, et ma olin sunnitud kabinetist välja jooksma köögi poole, et võimalikult ruttu endale vett sebida. :D Ei maksa nii ahne olla :D
Ootan põnevusega homset päeva. Tahaks juba eesti juhendajaga kaa kohtuda.
No comments:
Post a Comment