Tänane hommik oli ERITIII raske. Öösel olid vist mingid magnettormid või ma ei tea :D Magasin vaevu umbes 2-3 tundi. Enne kella olin juba ärkvel kaa. Umbes 4 ajal. Õudne enesetunne oli ikka.  Peale teejoomist koos eriti maitsvate ahjuvõileibadega hakkas natuke positiivsust minusse kogunema. Noja teepeal haiglasse hakkas meil nagu tavaliselt katus sõitma.

Osakonda jõudes avastasin, et mingi soome praktikant on meie osakonda lisandunud. Õnneks räägib ka natuke inglise keelt. Minu juhendajaks oli täna eriti naljakas Tuija, kes pursib nii naljakalt inglise keelt. Mulle nii meeldib, et kui ta ei tea mõnda sõna inglise keeles siis ta ütleb selle soome keeles ja võimalikult võõrapärase aktsendiga. Lahe. Ta unustab tihti, et muu personaliga peab soome keeles rääkima. Eriti fun oli kui üks arst (nagu mulle öeldi Afganistanist pärit) tuli meie osakonda ja siis Tuija hakkas temaga inglise keeles rääkima. Arst ainult noogutas ja vastas samuti inglise keeles. Kui ta teise kabinetti läks küsisin Tuija käes, et kas ta soome keelt ei räägigi. Tuija ei pannudki tähele, et ta arstiga inglise keeles rääkis. :D Ja nii ta siis unustas soome keele vahepeal ka teistega suheldes ise naerdes, et tal on ikka nii hea meel, et saab oma inglise keelt rohkem praktiseerida. :)

Päev oli suhteliselt igav. Eriti midagi ei saanudki teha. Ootused olid suured, tahtsin täna võimalikult palju iseseisvalt teha. Seega kõmpisin palatist-palatisse ja purssisin patsientidega midagi X keeles. Aga õnneks keegi ei vaadanud isegi imelikult. :D

Käisime hommikupoolikul ühte vanaprouat pesemas. Mina vahetasin samal ajal tema voodipesu. Saladuskatte all öeldes võin viisakalt pihtida, et mulle eriti ei meeldi voodipesu vahetada. Aga no vähemalt on see nüüd siis 100% käpas. Igavaks muutub lausa.

Tilkinfusioonide paigaldamine läheb küll nüüd kiiresti. Hea !

Nii meeldiv on ikka kuulda, et personal ei taha mind sealt osakonnast ära lasta. Neil on vist tõesti kahju, et ma homme viimast päeva olen.  Nii armas ! Me saime kõigiga kuidagi eriti lähedaseks ja endal tuleb kaa nutt kurku, et järgmisest nädalast olen mujal osakonnas. Aga positiivsete mõtetega otse edasi !! Arvatavasti on ka seal toredad inimesed. Siin ei kohta eriti tihti masendusse vajunud tusast õde. Terve haigla on positiivsust täis. Isegi patsiendid on kõik nii positiivsed. Nii positiivne !

Anna-Maija käis täna mind vaatamas. Tema ongi üks suur positiivsuse etalon! Tuli ja kallistas mind nagu alati ja siis küsis kiiruga, kuidas mul läheb. Ma satun alati nii hoogu temaga rääkides, et ma unustan oma inglise keele oskust kontrollida. Aga aru ta minust saab. Ta tundis huvi kuidas mulle meeldinud on ja kas on mingit muret jne....Siis ma küsisin, et kas me saaks Kadiga lahkamist minna vaatama. Ta organiseeris ka selle koheselt ning ülejärgmisel nädalal saame minna. Lahe.

Vahepeal läksin Kadi juurde ning me käisime endoskoopiakabineti ukse taga luuramas, et äkki me võime protseduuri piiluda. Ootasime mingi 15 minutit, et keegi uksest väljuks kuna punane keelutuli põles. Siis käsime vahepeal osakondades ütlemas, et kella 13 paiku saame vaatama minna. Ootasime veidi ja siis tuli üks õde ja ütles, et me tuleksime homme ja et nad võtavad meie osakondadega ühendust. Homme siis endoskoopiasse !

Osakonnas istusime Tuijaga veel arvuti taha ja sisestasime infot patsientide kohta. Varsti tuligi Kadi. Võisime koju minna.

Bussipeatuses arutasime seda, et kui me lahkamisele läheme siis võtame Nutella pähklikreemi ja määrime Hitleri vuntsid endale nina alla, et haisust hoiduda. Minu kirev fantaasia oli muidugi selline, et terve nägu on Nutella kreemi täis. :D Vahepeal õnnestus meil jälle valesse bussi siseneda aga õnneks oleme nüüd targemad ja küsisime kohe bussijuhilt, et kas see sõidab Kärkissarile. Noup. Järgmine õnneks sõitis.

Bussis oli mingi emo-girl kellel oli üks silm täielikult tuka all peidus. Siis kui ta bussist lahkus vaatas ta mind ühe silmaga sellise ilmega umbes: „Astalavista Beibi!“  Päris creepy hakkas.

Kodus viisime pesu kõrvalühikasse pessu ja siis puhaksime ja magasime tunnikese....mm või siiski kaks.

Siis saime jälle köögis kokku, tegime omlettu lihapallide ja tomatite ja juustuga. Kõik mis külmkapis järgi oli jäänud ühesõnaga segasime kokku. Omlett oli päris hea! Praadisime oma viimased kartulisektorid kaa ära. Kumbki sai u.6 sektorit. :D Syyyööödavat-Juoodavat!!

Siis ajasin veel Skypeis Kristjani ja Irisega juttu ning seejärel emaga ja ongi varsti tuduaeg. Aa vahepeal oli  mul NII HULL šoksiisu, et käisin ja lunisin Kadilt ühe tükikese. :P Ma tõesõna mõtlesin, et neelan oma keele alla. Väga harva tekib mul magusaisu. Täna on see päev.

Homme siis viimane päev naisteosaston 8 B-s.  Hea ja kurb üheskoos.