Nii imelik oli haiglasse kell 21.00 jõuda. Igal pool nii
vaikne ja pime....
Sõitsime koos Greamiga öövahetust „nautima“, tema on
intensiivis praksis.
Algus oli suhteliselt rahulik. Istusime kabinetis kolmekesi-
mina, Paula ja Mari. Kõigepealt täitsime paberimajandust ja siis läksin
ravimeid valmis panema. Täitsa üksi :P Nii chill on riiulite vahel surfata ja
miljoni ravimikarbi ja –purgi seast õiget otsida.
23.00 ajal paigaldasime ühele naisterahvale
peritoneaaldialüüsi süsteemi. See on ikka omamoodi tuumateadus. Aga ma hakkan
juba mõikama :D Igatahes dialüüsi osakonnas ma töötada vist ei tahaks.
Siis kui palatis väljusime seisis ukse taga mingi vanamees
sokkida ja pidžaama väel ja vaatas meile suurte silmadega otsa. Me küsisime, et
kas ta on ära eksinud. Läksime kõrvalosakonda küsima, et ega nad ühte patsienti
ei ole ära kaotanud. Õnneks ta oligi sealt. Kui ravimid jagatud ja patsiendid
üle vaadatud läksime kabinetti tagasi.
Iga tunni tagant pidi kõik palatid üle kontrollima, et kas
kõik ikka elavad. Tunni aja möödudes suundusimegi ringkäigule. Üks vanem
meespatsient kes just täna õhtul osakonda saabus oli kõik kanüülid endal välja
tõmmanud. Ta oli üleni verine. Samal ajal kui me sisenesime tõmbas ta ühte
infusioonipudelit enda suunas, natuke veel ja statiiv oleks talle pähe
prantsatanud. Asusime siis teda korrastama. Hiljem käisime teda igaksjuhuks
veel mitu korda kontrollimas.
Ühes palatis oli üksinda üks naisterahvas. Raporti ajal Mari
rääkis mulle, et ta on alkohoolik ja, et ta näeb hallukaid. Olevat koeri ja
hobuseid näinud. Igaks juhuks paigutasime tema voodi koridori, et oleks kuulda
mida ta teeb. Ta rääkis, et ta tahab taksoga koju minna, et me talle takso
kutsuks. Päris hull, ta oli rihmadega voodi külge kinnitatud, et ta ei
põgeneks. Nagu mingi psühiaatriahaigla juba. Ta rääkis TERVE ÖÖ hommikuni välja
mingite olematute inimeste ja loomadega. Ma arvasin alguses, et ta räägib
telefoniga :D Täitsa creepy.
Vahepeal käisime Mariga esmaabis, kuna osakonda pidi veel
keegi saabuma. Mingi hull hüsteeritses seal ühes palatis. Me palvetasime
mõtetes, et tema meie osakonda ei tuleks. Jõhker kisa käis.
Õnneks toodi meile natuke rahulikum meespatsient. Aga ta
ikkagi ei saanud päris täpselt aru kus ta on ja mida ta tegema peab. Tal oli
häda ja ta kõndis palatist 3 korda välja, et vetsu minna....me seletasime
talle, et ta peab siibrisse pissima. Ta ainult vastas rõõmsalt selle peale: „Just
juuu, juuu , just!“ aga silmadega kõõritas ikka wc ust. :D Lõpuks ta sai ikka
hakkama.
Häirekellad helisesid peaaegu terve öö. Patsiendid ikka ei
mõista öösel magada. Ühel naisel läks stoomikott katki. Aitasin ta pesutuppa.
Ta pesi ennast ise puhtaks, vahetas stoomikoti ja pani puhtad riided. Samal
ajal naeratas minu suunas: „kas sina oled see viro tytto?“ :D
Kella kolme paiku just siis kui meil kohvipaus oli jalutas
üks patsient telekatuppa. Istus rahulikult maha, et telekat vaadata. Ise on
poolpime:D Õde küsis, et „Mika, miks sa ei maga?“ Mees vastas hästi vaikselt ja
häbelikult: „Mikal ei ole und! „ :D Aga seejärel otsustas ikkagi oma palatisse
vantsida, sest isegi teda ajas närvi see hobuste ja koertega rääkiv tädi
koridoris.
Aeg lendas. Varsti oligi juba aeg hommikuseks kontrolliks. Asusin
hoolega vererõhkusid ja temp. ja veresuhkurt mõõtma. Õnneks on numbrid eesti ja
soome keeles peaaegu samad, nii, et ütlesin patsientidele nende näidud eesti
keeles. :D Kõik said aru.
Viimasesse palatisse minnes läks Mari ees ja ütles
patsientidele, et eesti tüdruk tuleb võtab teilt kõik näidud. Siis viimases
voodis olev patsient küsis....et kas see tummo või tumme või midagi ? Ma
küsisin Mari käest, et kas ta arvab, et ma olen tumm või ? Aga see tähendab
hoopis tumedate juustega. :D Mika oli nii väsinud, et kui ma tal vererõhku ja
temperatuuri mõõtsin siis ta norskas rahumeeli.
Ühesõnaga päris teguderohke ja huvitav öövahetus oli. Mul
õnnestus isegi natuke kirurgiatööd teha. Yess. Äkki saan enne seda valmis kui
sisehaiguste töö peale tuleb. No loodame.
Hommikul koju jõudes olin ikka päris kapsas. Sain 8 paiku
hommikul magama ja magasin kella 16-ni. Siis pesime Kadiga pesu ja õhtul
vaatasime Green Mile’i.
Mõmm helistas. Ootab mind homme Helsingisse. Tuleb siis
normaalsel ajal magama minna, et homme jõuaks veits möllu teha :D
No comments:
Post a Comment