Hea mõtte päev!

Täna magasin sisse  ! :D Ise pidin alles kella kaheks praksi minema. Äratuskell ei helisenud, sest aku oli tühi. Ärkasin mingi natuke enne 13.00. Ja ruttu midagi hamba alla ja pidigi bussipeatusse jooksma.
Ilm oli nii super ilus. Istusin bussipeatuses ja unistasin sellest, et tahaks Tartus lapse ja mehega jalutada. Ja järjest rohkem hakkasin koju tahtma.
Haiglasse jõudes tuli välja, et Mari on koosolekul kella kolmeni. Läksin otsisin Kadi üles ja küsisin, et mis ta arvab, kui läheks homme koju! Kadi oli nõus. :D Homme siis KOJU!
Läksin Mare juurde juttu ajama. Kell 14.45 läksin tagasi oma osakonda. Varsti tuligi Mari. Üks uus praktikant tuli kaa täna. Hästi lahe tüdruk.Hästi abivalmis. Võtsime koos temaga patsientidelt näite.
Mingi hetk kui me kabinetis istusime hakkas keegi dushiruumis karjuma. Jooksime kõik sinna. Üks vana onu oli ümber kukkunud. Aitasime ta püsti.
Tahtsin tegelikult üllatuse musile valmistada Eesti tulekuga, et ilmun lihtsalt ukse taha. Muska hakkas telefonis rääkima, et nad nädalavahetusel vanematega maale ja, et ta saadab mulle homme raha.No ma ei kannatanud välja ja ütlesin, et ta saab selle homme öösel mulle ise üle anda. Vaikus. Ütlesin, et tulen homme mõneks ajaks koju. Musi oli õnnelik :) Mina kaa!
Tegelesin täna jälle i/v antibiootikumidega.Tabletid pani teine praktikant. Nii vaikne päev oli ja nii vähe patsiente.
Mari lasi mu natuke varem ära kuna ta teadis, et ma pean veel pakkima. Jõudsin veel poestki läbi käia.
Kodus broneerisime Linda Line'ile piletid. Homme siis minek!
Pakkisin asjad kaa ära. Ei jõua homset õhtut ära oodata..... (L)

Jälle....sügis?

Eile jäin umbes kahe-kolme paiku magama. Vähkresin veel voodis pikka aega, kuna organism on harjunud tänu viimastele päevadele öösel ärkvel olema ja päeval magama. :D

Hommikul kell 5 oli selline tunne nagu kõnniks batuudi peal, jalad olid nagu kummist. Venisin kööki.

Bussis olime end Kadiga juba nii „positiivselt“ meelestanud. Nõme ilm oli kaa. Külm.

Osakonnas olid täna nii Mari kui ka Niina. Ma olin Mariga, kuna Niina tegeles parasjagu ka mingi teise praktikandiga, seesama tüdruk kes oli ka naisteosakonnas minuga.

Päev venis ja venis. Midagi eriti huvitavat ei juhtunud kaa. Mari ütles, et kell 8.30 ootab mind ravimitetoas farmatseut, et ma läheks kohale.

Läksin siis sinna. Algus oli päris paljutõotav. Tavapärase trullala-trallalaa asemel mängis radio rock. Mmm. Farmatseut- mingi noor kutt punaseks värvitud juustega, selline rockiliku välimusega- no aga olgem ausad, mehed värvitud juustega.....nooo imelik veits. Aga päris lahe tüüp oli. Ta rääkis NII HÄSTI inglise keelt, et ma ainult piiksusin midagi vaikselt vastu. Ta rääkis mulle, mis on tema ülesanne töö jures, siis rääkisime ravimitest ja siis ma rääkisin talle oma lemmikust farmakoloogia õppejõust ja meie õppekorraldusest natuke. Aeg lendas.

Seejärel tänasin teda ja läksin osakonna peale tagasi chillima.  Vahepeal aitasime ühe naise dushiruumi poti peale,kuna seal on käepidemed ja stuff vetsupotil.Siis samal ajal läks sinna kõrvalpoti peale üks teine patsient. No ma jätsin neile natuke privaatsust. Kuna nende vahel oli sein aga nad nii väga tahtsid just SEDA tehes üksteisega rääkida, tundus see minu jaoks päris naljakas.

Nii, jälle avanes võimalus kanüüli panna, ja pekki jälle halvad sooned. Mul ikka ei vea. Pean ikka enda musirulli jälle kodus ette võtma ja teda natuke torkima. Seekord loodetavasti ma valdan tehnikat kaa natuke paremini ja ei torka tal täie auruga soonest läbi. (A)

Vahepeal kui arstid tulid ringkäigule käisin vaatasin kuidas Kadil uues osakonnas läheb. Nägin oma endist juhendajat ja ajasin temaga natuke juttu. Lippasin ruttu Mare juurest kaa veel läbi.

Osakonnas panin jälle ravimeid valmis, jagasin patsientidele, valmistasin tilkinfusioone ette, paigaldasin....blabla igapäevane rutiinne töö. Siis mõõtsin kõigilt patsientidelt temp. ja veresuhkru  ja saturatsiooni ja siis läksime Kadiga uurima, et äkki saab endoskoopiat vaadata. Järjekordne ebaõnn. Jälle pole patsiente. Noo teinekord siis läheme varem kohale.

Kadi tuli mulle natuke varem osakonda järgi ja ütles, et varsti läheb buss. Lõpetasin just ühe patsiendi käe sidumise. Jooksime kiiruga bussile.

Kodus vaatasime chillisime veits köögis ja siis ma läksin magama natukeseks, uni oli nii suur. Ärkasin 18 paiku. Läksin kööki, et midagi süüa. Kadi lubas kohe järgi tulla. Ma olin juba ära söönud ja tee ära joonud siis lõpuks u. 40 min möödudes tulin ma Kadil meelde. :D

Sakslased tulid kaa mingi aeg kööki. Seesama tüdruk kes eile lusikat kätega vehkides küsis osutas täna mikroka peale ja seletas midagi. Ma oletasin ,et ta tahab seda kasutada, ütlesin lihtsalt ofcorse ja kõik. Päris palju sakslasi tuli kööki sööma. Minu jaoks oli nende jutuajamine täiesti tume maa. Vaatasime Kadiga Mtv pealt mingit saadet kus üks paksem noor naine tahtis 100 päevaga kaalust maha võtta. Jälgisime tema edusamme.Vahepeal rääkis Kadi nilbet juttu ja ma kujutasin silme ees kuidas kaks 200 kg inimest üritavad seksida.(Mountain sex :D)Eks neil on omad alternatiivid kui õigesse auku ei ulatu :D Jaa ma olen ropp ma tean. Aga nalja sai.

Homme õnneks teise vahetusse. Saab magada

Mõmmi sünnipäev Helsingis! :)

Hommikul oli niiiii hea uni järjekordselt. Ärkasin, käisin dushi all ruttu sõin ja oligi aeg bussi peale joosta. Kartsin, et jään Helsingi bussist maha. Buss pidi väljuma 12.50.

Bussijaama jõudes sõitis buss täpselt mul nina alt mööda. Fine! Ootan siis järgmist. Järgmine buss tuli u. 15 minuti pärast. Hakkan siis piletit ostma bussist. Pangakaart ei funka! Paanika. Küsisin mingi tüübi käest, et kus on lähim pangaautomaat ja suundusin sinna. Leidsin pangaautomaadi ja siis tuli välja, et see ei tööta. Mingi vanem meesterahvas oli selle juures, küsisin, et kus veel on pangaautomaate, ta ütles, et tal on kaa vaja ja, et ma võin temaga kõndida.

Jõudsime  järgmise automaadi juurde mis oli u. km kaugusel. Ja jälle...raha pole automaadis. Hakkasin vaikselt paanikasse sattuma. Meesterahvas, ütles, et üle tee on järgmine automaat. Läksime siis sinna. Ja automaat ei tahtnud kuidagi minu kaarti aktsepteerida. Proovisin u. 10 korda. No nüüd mul oli juba nii hull olla, et pisarad tahtsid vägisi tulla. Ei teadnud mida teha. Helistasin Mõmmile. Mõmm hakkas mind rahustama, et küll me midagi välja mõtleme ja noo siis ma hakkasin nutma. Lollakas. Helistasin Anna- Maijale ja küsisin, et kas on võimalik, et kusagil on pank lahti või kas mul on veel mõni võimalus, äkki on kusagil veel pangaautomaate. Anna-Maija rahustas ja soovitas mul proovida veel kord bussis maksta. Enne bussijaama naasmist otsustasin veel viimast korda seda napakat pangaautomaati katsetada. Noja nüüd otsustas see mul kaardi vastu võtta ja ma sain oma sularaha kätte. Olin nii elevil, et kõndisin veel km vales suunas.:D

Lõpuks istusin bussi peale ja ma olin nendest sündmustest nii väsinud, et jäin kohe magama.

Helsingis oli mõmm mind juba bussijaamas ootamas. Istusime  autosse ja kihutasime tema poole. Tema maja juures olid tema sõbrad juba grilliettevalmistusi teinud. Mõmm hakkis toas ruttu salati valmis ja me läksime maja nurga peale grillima.

Rahvast oli päris palju, olin nii tagasihoidlik esialgu-võõras rahvas ju. Grillisime ja ajasime juttu. Päris lahedad sõbrad on mõmmil. Nalja sai palju.  

Mingi aeg kolisime tuppa ära, marukülm hakkas. Toas tegime järgmised koksid valmis ja kui tuju juba sees hakkasime plaani paika panema, et kuhu välja minna. Gunnari(üks mõmmi korterikaaslastest) poeg Pikku- Matti :D seletas meile kus Helsingis on rockikas, kuna mina nii väga tahtsin mõnda rockiklubisse minna. Mõeldud-tehtud.

Kaine rool oli olemas ning suundusime veel ühele piffile järele, kes käis kodus riideid vahetamas ning siis sinna rockikasse. Läksime sisse ja minu unistused heast rockmuusikast purunesid ühe hetkega. Toimus mingi imeliku diskomuusika pidu.

Alo (kaa üks Mõmmi korterikaaslastest) ütles, et teab head klubi ja me suundusime nüüd sinna. Seisime järjekorras ja kui sisse tahtsime minna siis turvad ei lasknud.Täitsa pekkis. Nad väitsid, et Mõmm on liiga purjus. Mõmm EI OLNUD purjus. Nii imelik. Siis Alo ütles, et nad lihtsalt ei taha eestlasi sinna. Ffffff....

Läksime siis järgmisesse klubisse. Sinna sai õnneks sisse ja piletimüüja oli kaa eestlane.

Klubi oli paksult rahvast täis. Möll oli kõva. Tantsisime viimaste sekunditeni välja. Siis kui muusika juba välja lülitati käisime veel rõdul ajasime mingite itaallastega juttu.Kui joped lõpuks kätte saime, sebisime õues mingi noore türgi kuti ära kes oli nõus meid 25 euro eest koju viima.

Kodus pidime ikka edasi tantsima. Ajasime Vasja kaa üles kes oma kolme lapsega diivanil magas. Mingi hetk hakkas see piff(kes meiega grillis ja klubis käis) undama, et tema tahab koju ja, et ta ei tea kuidas minna jne....blabla mõtetu jonn.Mõmm läks teda siis saatma.See piff ei meeldinud eriti kellegile kuna ta ajasi liiga lamedat iba suust välja ja luges kõigile moraali. Me istusime veel Vasjaga ajasime juttu ja jõime Eesti õlut ! :D Kui mõmm tagasi tuli läks ta kohe magama. Mõne aja pärast läksin kaa. Me ikka pidime veel pool tundi anekdoote (enda väljamõeldud) rääkima ja naerma nii, et kõik kajas igal pool.

Hommik. Tunne oli ikka megauimane. Venisin kööki. Rahvas oli juba platsis. Mõmm rääkis, et ta peab tööle varsti minema. Ma otsustasin veel üheks õhtuks jääda seega suundusime ülejäänud rahvaga õue grillima. Väike peaparandus ja šašlõkk ja olek on jälle hea. Ajasime juttu ja naersime kella seitsmeni välja. Näppisin veel Aivo megasuurt fotokat mis zoomib ikka pääääris kaugele ja teeb megakvaliteetseid pilte. Ta seletas mulle nii mõndagi fotoaparaatidest. Mina tahan kaa sellist! :D 

Üks naine  Angelika oli kaa meiega (meie eilne kaine rool) Aivo üürib tema juures ühte tuba. Nad sõitsid koju kuna Angelika lapse pidi ta eksmees varsti koju tooma.

Läksime Aloga rõdule vesipiipu tõmbama. Ajasime juttu ja siis sebisime moosinägudega Gunnari ära, et ta meid Angelika ja Aivo juurde viiks. Varsti sõitsimegi.

Istusime mõnda aega nende pool.Nad elavad ilusas uues korterelamus aga mind häiris väga see,et korterirõdul istudes (mis oli ikka pääris suur rõdu) oli paari meetri kaugusel kohe järgmise maja ehitus. Põhimõtteliselt võid tulevikus naabril kätt suruda.

Mõmmi juurde tagasi jõudes läks Alo kohe magama ja ma ajasin veel mõnda aega Gunnariga juttu. Ta näitas mulle oma naise ja viie lapse pilte.Tal on perekond Hispaanias ja ta plaanib varsti kaa koju sõita.

Mõne aja pärast helistas Gunnar Mõmmile.Mõmm ütles, et tuleb varem ja et ta on poole tunni pärast kodus. Ootasin ta ära. Vaatasime natuke James Bondi mis oli täielik jura. Ma läksin magama, mõmm jäi veel natukeseks Gunnariga juttu ajama.

Kui mõmm magama tuli ärkasin ma üles. Ta hakkas  jälle oma mõmmilikult napakat juttu rääkima- et tal on nuusuti umbes jne.Ma plahvatasin jälle kõva häälega naerma. Panime muusika käima ja ajasime veel tunni juttu. Siis kustusime.

Hommikul oli Mõmm mulle juba kohvi ja võileiva valmis teinud. Nii armas. Sõin ja varsti pidimegi startima. Ta saatis mu bussile. Nii kurb oli lahkuda.

Teel Kotkasse kustusin jälle magama. Kotkasse jõudes käisin veel kaubanduskeskuses. Nii suured allahindlused on.Ostin Seppäläst 1 euroga retuusid ja sukapüksid ja ägedaid alukaid. Siis helistas Kadi, et ta hakkab haiglast koju minema ja et täna peaks punt sakslasi jõudma.

Sõitsin koju.Bussi peale tuli mingi 10 sakslast.Arvasin, et äkki ongi nemad aga kuna nad läksid üks peatus varem maha arvasin, et äkki ikka ei ole.

Ühika juures nägin Anne Heikkat (üks õppejõududest) ta ütles, et ootab sakslasi. Need olid ikka nemad.:D

Käisime Kadiga poes ja istusime kööki juttu ajama. Mingi saksa tüdruk tahtis suurt lusikat ja ta üritas meile kätega seletada mida ta tahab. Wtf....mõtlesin, et inglise keelt võiks ju rääkida. Aga tema ei rääkinud. Mõned ikka õnneks rääkisid. Üks tüdruk räägib vist ka vene keelt.

Üritan nüüd magama jääda,sest homme jälle üle pika aja esimesse vahetusse. :S

My first night shift! :)

Nii imelik oli haiglasse kell 21.00 jõuda. Igal pool nii vaikne ja pime....

Sõitsime koos Greamiga öövahetust „nautima“, tema on intensiivis praksis.

Algus oli suhteliselt rahulik. Istusime kabinetis kolmekesi- mina, Paula ja Mari. Kõigepealt täitsime paberimajandust ja siis läksin ravimeid valmis panema. Täitsa üksi :P Nii chill on riiulite vahel surfata ja miljoni ravimikarbi ja –purgi seast õiget otsida.

23.00 ajal paigaldasime ühele naisterahvale peritoneaaldialüüsi süsteemi. See on ikka omamoodi tuumateadus. Aga ma hakkan juba mõikama :D Igatahes dialüüsi osakonnas ma töötada vist ei tahaks.

Siis kui palatis väljusime seisis ukse taga mingi vanamees sokkida ja pidžaama väel ja vaatas meile suurte silmadega otsa. Me küsisime, et kas ta on ära eksinud. Läksime kõrvalosakonda küsima, et ega nad ühte patsienti ei ole ära kaotanud. Õnneks ta oligi sealt. Kui ravimid jagatud ja patsiendid üle vaadatud läksime kabinetti tagasi.

Iga tunni tagant pidi kõik palatid üle kontrollima, et kas kõik ikka elavad. Tunni aja möödudes suundusimegi ringkäigule. Üks vanem meespatsient kes just täna õhtul osakonda saabus oli kõik kanüülid endal välja tõmmanud. Ta oli üleni verine. Samal ajal kui me sisenesime tõmbas ta ühte infusioonipudelit enda suunas, natuke veel ja statiiv oleks talle pähe prantsatanud. Asusime siis teda korrastama. Hiljem käisime teda igaksjuhuks veel mitu korda kontrollimas.

Ühes palatis oli üksinda üks naisterahvas. Raporti ajal Mari rääkis mulle, et ta on alkohoolik ja, et ta näeb hallukaid. Olevat koeri ja hobuseid näinud. Igaks juhuks paigutasime tema voodi koridori, et oleks kuulda mida ta teeb. Ta rääkis, et ta tahab taksoga koju minna, et me talle takso kutsuks. Päris hull, ta oli rihmadega voodi külge kinnitatud, et ta ei põgeneks. Nagu mingi psühiaatriahaigla juba. Ta rääkis TERVE ÖÖ hommikuni välja mingite olematute inimeste ja loomadega. Ma arvasin alguses, et ta räägib telefoniga :D Täitsa creepy.

Vahepeal käisime Mariga esmaabis, kuna osakonda pidi veel keegi saabuma. Mingi hull hüsteeritses seal ühes palatis. Me palvetasime mõtetes, et tema meie osakonda ei tuleks. Jõhker kisa käis.

Õnneks toodi meile natuke rahulikum meespatsient. Aga ta ikkagi ei saanud päris täpselt aru kus ta on ja mida ta tegema peab. Tal oli häda ja ta kõndis palatist 3 korda välja, et vetsu minna....me seletasime talle, et ta peab siibrisse pissima. Ta ainult vastas rõõmsalt selle peale: „Just juuu, juuu , just!“ aga silmadega kõõritas ikka wc ust. :D Lõpuks ta sai ikka hakkama.

Häirekellad helisesid peaaegu terve öö. Patsiendid ikka ei mõista öösel magada. Ühel naisel läks stoomikott katki. Aitasin ta pesutuppa. Ta pesi ennast ise puhtaks, vahetas stoomikoti ja pani puhtad riided. Samal ajal naeratas minu suunas: „kas sina oled see viro tytto?“ :D

Kella kolme paiku just siis kui meil kohvipaus oli jalutas üks patsient telekatuppa. Istus rahulikult maha, et telekat vaadata. Ise on poolpime:D Õde küsis, et „Mika, miks sa ei maga?“ Mees vastas hästi vaikselt ja häbelikult: „Mikal ei ole und! „ :D Aga seejärel otsustas ikkagi oma palatisse vantsida, sest isegi teda ajas närvi see hobuste ja koertega rääkiv tädi koridoris.

Aeg lendas. Varsti oligi juba aeg hommikuseks kontrolliks. Asusin hoolega vererõhkusid ja temp. ja veresuhkurt mõõtma. Õnneks on numbrid eesti ja soome keeles peaaegu samad, nii, et ütlesin patsientidele nende näidud eesti keeles. :D Kõik said aru.

Viimasesse palatisse minnes läks Mari ees ja ütles patsientidele, et eesti tüdruk tuleb võtab teilt kõik näidud. Siis viimases voodis olev patsient küsis....et kas see tummo või tumme või midagi ? Ma küsisin Mari käest, et kas ta arvab, et ma olen tumm või ? Aga see tähendab hoopis tumedate juustega. :D Mika oli nii väsinud, et kui ma tal vererõhku ja temperatuuri mõõtsin siis ta norskas rahumeeli.

Ühesõnaga päris teguderohke ja huvitav öövahetus oli. Mul õnnestus isegi natuke kirurgiatööd teha. Yess. Äkki saan enne seda valmis kui sisehaiguste töö peale tuleb. No loodame.

Hommikul koju jõudes olin ikka päris kapsas. Sain 8 paiku hommikul magama ja magasin kella 16-ni. Siis pesime Kadiga pesu ja õhtul vaatasime Green Mile’i.

Mõmm helistas. Ootab mind homme Helsingisse. Tuleb siis normaalsel ajal magama minna, et homme jõuaks veits möllu teha :D

Hommik oli jälle nii unine :D Pole ka ime kui ma iga päev peale 02.00 öösel magama alles lähen.

Võtsin oma läpaka ja vantsisin uimaselt kööki tatart veisekonserviga tegema :D Sinki lõikasin kaa juurde. Ma olen ikka päris proffiks muutunud noaga konservide avamisel. Päris sujuvalt läheb. Harjutamine teebki meistriks.  Nii hea oli ikka vahelduseks tatart süüa.

Siis kõmpisin sama „energiliselt“ poodi, et midagi haiglasse süüa osta. Krabasin suvaliselt mingi saiakese ja siis riisipudingi kaneeli ja õuntega ja lonkasin bussipeatusse. Täiesti unine olin, kuigi magasin ju küll piisavalt. No ma olen nagu kass kes võib magada lõpmatuseni kui oleks võimalik.

Täna oli minu juhendajaks Salla. Ta on nii lahe. Kohe tunda, et noor inimene ja ma võin temaga olles oma roppusid ja totakaid nalju teha. :D Me ikka naerame pidevalt. Päev möödub kohe kiiremini temaga koos töötades. Ja töö läheb kaa ladusamalt.

Täna oli samuti võimalus kanüüli paigaldada kuid jälle ebaõnn ja nii halvad sooned, et isegi Salla otsustas arsti kutsuda. Jään põnevusega ilusate soontega inimest ootama.

Üks vanatädike Kertu oli osakonda juurde tulnud. Tal katus sõidab veits. Öösel olevat põranda peal chillinud. :D Ja voodisse läheb ta kaa nii kuidas jumal juhatab pikali, küll ühte pidi küll teist. Aga enamus õhtupoolikust ta kõndis rulaatoriga edasi tagasi. Ja parasjagu kui me ravimeid valmis panime arvas ta kolm korda, et see on köök kust juua saab. :D Kutsusime teda party womaniks. :D

Anna-Maija käis kaa täna. Kõigepealt küsis juhendajatelt, et kuidas nad minuga rahul on. Õnneks tuli sealt vaid positiivset vastukaja. Ja muidugi sain ma uhkusega öelda, et panin eile kateetrit ja üleüldse saan järjest paremini asjadega hakkama ning enam pole nii häbelik. :D Istusime Anna-Maijaga koridori juttu ajama. Rääkisime igasugustest asjadest. Ta küsis, et kas ma olen huvitatud suveks kuhugi tervisekeskusesse (põhimõtteliselt nagu hooldekodu) tööle minema. NO OFCORSE!! Ühesõnaga ta lubas sebida. Lahe ! Ta on nagu minu teine emme. (soome emme :D )

Õhtupoole kui me isolatsiooniga palatisse ennast valmis pakkisime kuulasid selle juures kaks patsienti rocki. No ma ikka ei suutnud niisama passida pidin ikka paar raju tantsuliigutust tegema eksole ebanormaalne nagu ma olen. Järsku kuulsin seljatagant positiivset naeru. :D Vähemalt olen ma sedasorti medtöötaja kes suudab ka teatrit teha ja patsiente lõbustada. No tore :D Sallal läks kaa tuju  heaks.

Kui me palatist lahkusime ja oma rüüd seljast võtsime siis tuli Sallal meelde, et ta unustas kirjutada lehe peale mis on igal patsiendil voodi kõrval, et kui palju ta täna vedelikku tarbis. No ta otsustas ruttu tagasi joosta ja hoidis kätt tugevalt suu ja nina ees. Aga kahjuks oli ta unustanud kiiruga, et ta oli just vahetult enne seda antiseptikumi kätele mõnusa doosi lasknud.....ning ta inhaleeris põhimõtteliselt mõnuga endale selle sisse. :D Ma soovitasin tal peale seda Kertuga pidu panna. :D

Varsti oligi kojumineku aeg. Päev möödus ülikiiresti. Kodus ajasin Kadi kööki ja soojendasin tatart. Ajasime juttu ja Kadi näitas mulle karpe mis ta oli haiglast kaasa võtnud. Põhimõtteliselt suured kandilised kingakarbid. Ma kujutasin kohe silme ees Kadit Eestisse minemas neli kingakarpi käes....lõuaga pealtpoolt toetamas. :D (Y) Hyvää Kadi!

Nüüd siis chillin natuke netis ja võibolla pärast üritan veel kirurgia õenduslugu kirjutada....ning siis tuttu!

Homme siis minu esimene öövahetus! Ja kohvi ma kaa ei saa enam juua, sest süda hakkab puperdama....pulss oli täna mingi 100 peale kohvi joomist ja raske oli hingata. Ma loodan, et homne praks ei näe selline välja....

Elagu kateeter! :D

Hommikul oli nii raske ärgata, kuna eile jäin magama umbes 3.00 ajal. Und lihtsalt ei olnud.

Sõitsin linna, et oma kuupiletit pikendada. Jälle 47 eurot lendas lihtsalt minema. No MIKS peab olema kuupilet õpilasele nii kallis ??

Haiglas oli päris töökas päev.

Õed usaldavad mind päris iseseisvalt tilkinfusioone ja ravimeid ette valmistama. Ja see mida ma kõige rohkem põdesin, et ma kogustega mööda ei paneks on nüüd minevik. See on nii lihtne ja loogiline mata. :P Yeppikayeii!

Lõunapausi ajal sai jälle räägitud soome ja eesti keele erinevustest ja naerdud sarnaste sõnade üle mis omavad absoluutselt muud tähendust.

Ning täna on see päev mil ma saan hüüda „Elagu kateetri paigaldamine!! „ :D Lõpuks ma ikka tegin selle täiesti ise ära. Seal pole mitte midagi keerulist ma ise kaa ei saa aru mida ma põdesin. :P Nüüd on mida tähistada laupäeval. (peale Mõmmi sünna muidugi :P )

Täna käisime ühele noorele 25 aastasele chikile peritoneaaldialüüsi kõrvalosakonnas tegemas. Õed muigasid omavahel, et jälle ta tuli siia puhkama. Talle pidi haigla nagu hotell mõjuma, ja kodus vaatamata sellele, et tal on mitu last ta olla ei viitsi. Einoh. Igal ühel omad soovid :D Seletas mulle väga entusiastlikult dialüüsi süsteemi. Ta oli ikka nii äksi täis. Ei noh tore kui mõni on oma haigusest niivõrd lummatud.

Käisin ühte 85 aastast naisterahvast toitmas. Ta ei saa absoluutselt rääkida. Vaatab mind oma ülikurbade silmadega ja lihtsalt avab suud kui tunneb lusikat suu vastas. Ma ei osanud temaga kuidagi rääkida kaa. No mis ma ütlen....“hyväää yeee nice“ selle peale, et sa suutäie võtab v ? Oeh....tegelikult on see päris raske kui kohalikku keelt ei valda. Kurb on ausalt! Ma nii tahaks soome keelt osata, sest siin on NII HEA.....lähen uuesti sügisel kursustele. Võibolla ma isegi oskaks midagi rääkida, aga mul pole veel seda julgust. :D Iga asi omal ajal.

Süstida sain kaa täna päris palju.

Homme siis veel õhtusesse vahetusse ja neljapäeval öisesse! Saan ka öövahetuste „mõnu“ tunda. No ei tee paha ma arvan.  Loodetavasti toimub actionit ja ma ei vaju ära! (A)

Hull reede,raske nädalavahetus ning huvitav esmaspäev.

Reede 13 möödus haiglas päris kiirelt kuna küsisin juba varakult luba varem ära minna. Nimelt oli kellelgi kõrvalühikas sünnipäevapidu plaanis ja me otsustasime Kadiga ka kõrvalühika möllu lõpuks üle vaadata. :D Päev haiglas oli suhteliselt tegus ja ma sain päris palju teha....aga see selleks. :D
Koju jõudes tervitas mind Kadi lühikestes pükstes ja õhukese särgiga :D Okeeei. Peast käis kohe läbi, et mis ma selga panen. Otsustasin siiski teksapükste ja musta särgi  kasuks (nii minulik), dushi alt läbi veits meiki näkku ja minek. Kadi oli varem sinna läinud aga ta tuli mulle vastu kuna tahtsime kingituse (Vana Tallinna ja Tallinna peenleiva koos üle anda).
Ukse peal seisi juba hunnik (paksusid) mehi kellel oli vaid rätik ümber. Ok saunamöll küll aga suht ehmatas küll. :D Läksime ruttu neist mööda sünnipäevalast otsima. Tal oli päris hea meel meie kingituse üle- eriti Vana Tallinna.
Istusin Katerina ja teise tuttavate nägude juurde. Kadi hakkas kohe mulle mingit kahtlast helesinist jooki tutvustama mis oli suures kanistris. Nägi välja nagu aknapesuvedelik aga oli hoopis mingi Sprite ja ....hmm..sinise alkoholi (?) segu. Magus oli.

Valasin endale Jägermaistrit ja jälgisin rahvast. Meie vastas istusid kolm ÜLITÕSISTE nägudega piffi kellel emotsioon ei muutunud järgneva tunni jooksul mil nad seal olid. Neil viskas vist lõbus seltskond üle ja nad läksid varsti minema.

Meil aga hakkas järjest lõbusam. Varsti pidi ka Kadi kahjuks ära minema, sest tema mees Raul pidi varsti Eestist jõudma. Mina otsustasin veel "natukeseks" sinna jääda. Imogen istus minu kõrvale ja juttu jätkus kauemaks. Proovisime mingid imelikku jooki mis pidi olema Finnish Special....maitse poolest meenutas murakalikööri. Ajasime erineva rahvaga juttu. Mingi närvidele käiv tüüp tikkus alati Immy ligi ja häiris meie juttu :D Õnneks haihtus ta suhteliselt ruttu mingi teise piffiga juttu ajama.
Tuju laes....ja kiire otsus. Läheme Solosse......mingi baar kus pidi olema 90 Disco. :) Kuigi plaanis polnud oli tuju juba nii peolainel, et otsustasime Immiga ühineda. Sünnipäevalaps(Juuso) isiklikult viis meid autoga kohale (loomulikult roolis oli tema kaine sõbranna).
Sissepääs oli vist 2 eurot aga Juuso tegi välja :D Leidsime ka ülejäänud rahva kes oli sünnipäeval ja ühinesime seltskonnaga.  Pidu oli vinge! 90ndate muusika ja lõbus seltskond. Siis kui Nirvanat lasti siis ma ei suutnud ennast talitseda krabasin suvalise kõrvalistuja käest kinni ja tantsuplatsi vallutama! Ning ka järgneva Offspringi loo ajal ma ikka tantsisin nii, et põrand värises. :D
Mingi aeg kui me väljas värsket õhku hingasime jõudsid sinna ka Gream ja ülejäänud. Nad istusid millegipärast karaoke poolele. Ootasin siis  "põnevusega", et äkki tuleb mõni hea karaokeesitus. Ja ma ei pidanudki pettuma. Mingi tüüp laulis System of a downi- Chop Sueyd ! Täitsa pekkis. Meil võiks püssikas selline karaoke olla. Ma läksin nii hoogu, et omamata mikrofoni ma laulsin temast sajaga üle. :D Laua taga istujatel jäi suu lahti...eriti Immil :D

Pärast läkisme enda laua taha 90ndate poolele tagasi. Üks tüüp käis mingi piffiga tantsimas (juba suht peo lõpupoole) ja nad said ägedad kollased särgid ja nokatsid kirjaga "Everybody dance now". Enne äraminemist küsisin naljaga pooleks Dj-lt, et ega särke üle ei ole? Ta ütles, et nokatseid on ja võttis endal särgi seljast-särke on nüüd kaa :D OMG. Einoh. Kiiti! Särgi seljapoolsel poolel oli "Everybody 90 dance now" ja ees oli "Crew". Fine then. Nüüd on mul veel ägedam särk. Õnneks on puhas ja lõhnab uue järgi :D
Väljas ootasime taksot. Tuli suur buss kuhu me mingi 7kesi sisse istusime. Tee peal klõpsasime veel napakaid pilte. Peo meeleolu oli ikka sees kuid Immi pidi järgmine päev Helsinkisse sõitma nii, et läksime ühikasse jättes ülejäänud rahvaga hüvasti.
Ühikas ikka ei saanud veel rahu, pidime kõigi uste peale kell 5 hommikul koputama. Unine Kadi on nii nunnu :) Mina vist ei olnud eriti nunnu tema jaoks kui klopsisin ukse peale ja küsisin kui ta uksele tuli, et "MIS TEED? " Eino Fuck Ella ! Arva ära ? :D Ajasime Greami kaa üles. Hüppasime rõõmsalt tema tuppa ja ajasime talle mõnda aega segast juttu. Siis oli vaja mul loomulikult veel Kristjanile helistada ja vennale. :D Napakas. Istusin veel kuueni Facebookis ja õgisin vahvleid.
Hommik kadus.....ärkasin kell 17.00. Enesetunne oli.....kirjeldamatu. Nädalavahetus möödus suhteliselt oma toas pohmakat põdedes.
Täna siis Esmaspäev! Tööle ei viitsinud absoluutselt minna. Aga kohustus sunnib tagant. Päris lahe praksipäev oli. Täna olin esimest korda eesti keelt oskava Mariga. Ta on päris chill. Haiglasse jõudes käisin ka Mare juurest läbi ta andis mulle mingi sooduskupongi Linda-Lineile. Lahe Mai lõpus käin vist Eestis veel korra.
Raporti ajal seletas mulle Mari kõikide patsientide haiguslood. Siis käisime kohvil ja ma tutvusin ülejäänud personaliga keda ma polnud veel näinud. Nad naersid mingi arsti üle. Ma sain ainult niipalju aru, et jutt käis Pinocciost. Siis Mari selgitas mulle, et nad soovitasid arstil endale peenise peale Pinoccio tatoveerida, et siis jägida kuidas tema nina kasvab. :D Ok siis.
Täna sain ka päris iseseisvalt p.o. ravimeid valmis panna. Pea käis vahepeal ringi, et kus on mis ravim aga hakkama sain. Nii lahe. Siis tilkinfusioonid, dokumentatsioon jne jne....
Mul avanes ka võimalus kanüüli panna. Olin rõõmsalt nõus ja tõttasime palati poole. Kahjuks olid sellel vanainimesel veenid täiesti nähtamatud ja nahk nii kõva, et isegi õde ei saanud sellega hakkama. Kutsusime osakonna arsti. Temal õnnestus.
Vihma hakkas sadama....äkki peseb lumeülejäägid maha. Lumest on kopp ees.
Kodu chillisime Kadiga köögis ja ma tegin makaronid hakklihaga valmis. Lõpuks viitsisin sooja sööki teha. :D
Rääkisin veel mõmmiga juttu. Plaan on ikka Helsingisse laupäeval põrutada.
Hyvä yöta!

Really good day !

Hommikul sai nii kaua magatud....mulle ikka istuvad õhtused vahetused. Ärkasin alles 11 paiku ja kobisin dushi alla ning siis hommikusöök ja 13 ajal poodi haiglasse süüa ostma ja koju külmkappi vorsti ja juustu.

Haiglasse jõudes käisin Kadi juurest läbi ja viisin talle toidukraami, et ta koju külmkappi need viiks, kuna tema pidi varsti lõpetama.

Osakonnas täitsime juhendajaga paberimajandust ning siis asusime tööle. Kõigepealt jagasime ravimeid ja valmistasime hulganisti tilkinfusioone ette.

Päev oli nii töökas, et kohvile pääsesime tavalisest paar tundi hiljem.  Juhe on praegu nii koos, et ma ei suudagi meenutada mida ma kõike täna tegin.  Ikka vererõhu mõõtmine ja veresuhkru ja kehatemperatuuri jnejne....

Aitasin ka teisel õel (see nooreke- Salla oli vist tema nimi) patsientidel enne magamist mähkmeid vahetada ja riideid patsientidel jne. Me ikka naerama alati enne palatisse sisenemist kui mask ja kindad ja suur helesinine rüü seljas, et kui seksikad me välja näeme. Positiivne suhtumine ja naeruga ebameeldivatele protseduuridele vastu minemine aitab ikka nii palju kaasa. Kõik möödub sujuvalt ja lõbusas meeleolus.

Ööseks sai jälle hunnikuteviisi tilkinfusioone paigaldatud. Samuti paigaldasime ühele prouale kateetrit....ma jälle assisteerisin päris edukalt. Järgmine kord lubasin täiesti iseseisvalt seda teha ning tähistada hiljem. :D Seal pole mitte midagi rasket ju :D Aga assisteerida on ikka kindlam esialgu.

Õnneks olen õppinud negatiivseid emotsioone endast sujuvalt välja laskma. Ma mõtlen seda, et ei võta enam teiste hädasid ja probleeme nii südamelähedale. Tunne pole enam nii raske kui alguses.

Õhtul tuli öisesse vahetusse ka minu uus juhendaja, kes tahtis mind täna näha. Ülichill naine. Ta oskab ka eesti keelt- ise enda jaoks huvi pärast õppis kuna Eestis reisil olles hakkas talle see keel meeldima. Räägib päris sujuvalt. Ja nii me siis istusime seal kabinetis ja rääkisime neljas erinevas keeles- soome, inglise, eesti ja vene. Ja naeru jätkus kauemaks. :)

Vahepeal ütles Salla, et ta viib mu ise hoopis täna koju, kuigi ta ise elab Haminas.

Umbes poole kümne ajal läksime riideid vahetama. Õnneks ta teadis enamvähem kuhu sõita ja me leidsime päris kiiresti Kärkissaare üles.

Koju jõudes oli Kadi mulle toitu ahju jätnud- nii armas.  Tuju läks veelgi paremaks kui see oli enne. Siis kui ma olin kõhu täis söönud koputas keegi mu uksele. Need olid kreeka tüdrukud, kes olid mulle tänutäheks selle eest, et ma neile Eestist peenleiba tõin  imemaitsvaid kohupiimasaiakesi küpsetanud. Nii armas ikka! :)

Üks poola chikk saatis mulle sünnipäevakutse, nad homme teises ühikas peavad. Astun vähemalt korraks läbi ma arvan.....kui väga väsinud koju tulles ei ole. Aga ma arvan, et ei ole kuna imekombel on mul õhtuks energiat topeltkoguses. (siit ka põhjus miks homme natuke varem ära küsida (A) )

Mõmmiga panime plaanid paika. Järgmine nädalavahetus siis Helsingisse, kuna tal on sünna. Vinge ! :P 

Saabumine väikeselt puhkuselt Eestist ning uus päev uues osakonnas!

Eile õhtul saabusin lõpuks peale pikka ja väsitavat teekonda Kärkissaarde. Tunne oli väga hea.....arvestades, et kell 9 hommikul algas teekond Tartu bussijaamast ja kell 21.00 saabusin alles sihtkohta. Liiga väsitav on ikka see tee(eriti laevaga 3,5 tunnine loksumine), järgmine kord proovin lennukiga tulla.

Kodus oli ikka nii hea olla. Ja nii kurb oli ära sõita kui päev enne ärasõitu tuli Iris minu juurde ja ütles: „emme mul on nii kurb, et sa ära sõidad, et lausa pisarad tulevad silma“....silmad endal märjad...oeh... õnneks oli tal hommikul lõbusam tuju ja äraminek polnud nii raske.

Täna sain õnneks päris kaua magada, kuna käin nädalalõpuni õhtuses vahetuses. Ärkasin juba enne äratuskella. Sättisin end valmis jõin ühe tee võileivaga ja ruttasin bussipeatusse. Õnneks tuli varsti ka buss.

Olin haiglas juba u. 13 ajal. Läksin enda osakonda (6B-nefroloogia), tutvustasin ennast ja küsisin, et kus on Mari või Niina. Öeldi, et Niina tuleb kuid hiljem. Ootasin siis tund aega nagu möks oma osakonna juures. Nõme tunne oli mitte soome keelt osata ja minu arvates ei osanud minu osakonnas keegi ka inglise keelt. Lootsin, et Niina vähemalt oskab kuna Anna-Maija ütles, et juhendajad ikka oskavad.

Vahepeal käisin eelmises osakonnas oma praktikapäeviku järel. Niina oli ikka nii armsa iseloomustuse kirjutanud minu kohta ja isegi südame alla joonistanud. Nii armas osakond oli ikka! Igatsen : (  Viisin neile suure paki Kalevi komme ja Tallinna peenleiba.

Käisin vaatasin ka mida Kadi teeb. Päris chill osakond, istu päev otsa ja täida muudkui pabereid. Tal on veel eestlannast juhendaja kaa. Eriti chill. Patsiente kaa pole eriti osakonnas ainult väga vähesed kes lähevad opile. Aga ka selline kogemus tuleb minu arvates vägagi kasuks, saab paberites tuhlata.  Palusin Kadil minuga kaasa tulla kuna kell oli peaaegu 14.00 aga minu juhendajat ikka veel polnud, et äkki Kadi oskab soome keeles küsida kuna ta tuleb.

Osakonnas olid juba uued näod-nii soojad ja rõõmsad- Tervetuloa osasto 6B :)...mul hakkas juba veits parem....ning siis tuligi Niina kes tuli välja, et on pärit Moskvast seega saan kasutada oma vene keele oskust ning minu teine juhendaja Mari on eestlanna.....yeii :D

Alguses olin Niina sabarakk. Järgnesin talle igale poole. Osakond on peaaegu samasugune nagu 8B. Abistasin teda ravimite jagamisel ning jälgisin hoolikalt paberitööd. Ta seletas mulle üksipulgi kõik meie patsiedid lahti. Igasuguste hädadega inimesi on ikka. Väga paljud on sellised kellel polegi täpset diagnoosi ja kes on lihtsalt kõhuvaludega saabunud. Üks noor vene kutt aasta minust vanem oli seal juba päris pikalt Meningiidiga isolatsioonis. Kui käisin tal palavikku ja vererõhku mõõtmas oli lõpuks nii hea tunne patsiendiga vabalt vene keeles suhelda.

Mingi aeg võttis mind teine juhendaja üle. Vahepeal oli minu juhendajaks üks noor neiu (minust vist 4 a noorem), ta oli ise seal osakonnas vaid kuu aega töötanud. Jagasime ravimeid, mõõtsime vererõhku, palavikku, tegime süsti jne... Ühel voodihaigel Alzheimeriga vanatädil õnnestus mul isegi esimest korda praktikate jooksul mähet lõpuks vahetada. Õnneks oli ta enamvähem puhas. (A) Tema pojapoeg käib teda vaatamas, siis ta ainult istub ja vaatab teda. See tädi näeb nii kurb välja. Loodetavasti ei pea keegi minu sõpradest-tuttavatest mitte kunagi oma elus oma lähedasi sellistena nägema.

Kõrvalvoodis tädi rögastas pidevalt neerukauss ja salvrätid käes. Ma ei saanud aru,et mida ta rögastab kui tal tuleb suust vaid tatti. Päris häiriv võis see teiste palatisolijate jaoks olla. Õde ütles, et ta teebki nii hommikust õhtuni  väites, et tal on palju lima kurgus mida tegelikult pole. Huuh. Enne oli meil Kadiga rögatüüp, nüüd on mul ka rögamemm.  Ööseks paigaldasime talle mitte maski niiske hapnikuga vaid need staffid mis ninna käivad, kuna mask ei sobinud talle...see ajas ta veel rohkem näost punaseks ja higiseks. Ta ikka maha ei rahunenud, rögastas niikaua kuni okset tuli. Õde pani talle neerukausi alla ja siis otsis silmadega järgmist. Ma viskasin ruttu tema hambaharja ja kammi ühest välja ja ulatasin talle selle :D Nii pidi ta iga õhtu tegema. :D Masendav.  Ühesõnaga- päris hull osakond. :D Aga mulle meeldib!

Õnneks üks õde sõidab Kärkissaarest mööda ja ta sai oma mehega mind koju visata. Mingi kutsa oli kaa auto peal kes pidi päris kuri olema ja haukuma võõraste peale. Perenaine imestas, et ta mitte kordagi minu peale ei haukunud ja nuusutas lihtsalt rahulikult kätt.

No mina olengi ju headuse etalon :D Isegi kurjad koerad muutuvad leebeks.

Päris hea oli vahepeal kui ma ühe glükoositableti pätsasin osakonnas ja siis kui kõik õed olid kabinetis läks mul see tablett kurku. No nii hullult hakkas kipitama, et ma olin sunnitud kabinetist välja jooksma köögi poole, et võimalikult ruttu endale vett sebida. :D Ei maksa nii ahne olla :D

Ootan põnevusega homset päeva. Tahaks juba eesti juhendajaga kaa kohtuda.

Titadepäev ! :P

Hommik oli järjekordselt talviselt külm. Kõik maapind oli jääs.

Bussipeatusse jõudes tuli koheselt õnneks ka buss ja me ei pidanudki eriti kaua külmetama.

Parasjagu kui me haiglas  6.50 ajal oma „viie minuti istumist“ Kadiga tegime nägin ma ämmakat Tuijat. Ruttasin koos temaga lifti. Liftis küsis ta, et kas ma olen täna naistepoolel või tulen temaga titade poolele. Muidugi tahtsin ma lõpuks vastsündinute poolel päeva veeta.

Peale õdede raportit läksime Ninaga (ka üks minu juhendajatest) kohvile ja ma tutvustasin talle oma praktikapäevikut ning ta lubas selle järgmiseks nädalaks ära täita kuna täna oli väga kiire päev. Küsisin luba minna vastsündinute poolele ning Ninal oli vaid hea meel, et ma saan lõpuks ka seal ühe terve päeva veeta. Ruttasin kõrvalosakonda.

Päev oli super. Alguses sain ma teistega lähemalt kõrvalosakonnas tuttavaks. Jällegi ülilahedad inimsesed. Palju oli ka tuttavaid nägusid. Kui kuuldi, et ma olen terve päeva nendega rutati  mulle kohe osakonda tutvustama.

Kõigepealt siis seda ruumi kus saab vastsündinule erinevaid protseduure, vaktsiine,läbivaatust jne teha. Sain tuttavaks ka osakonna niiöelda lastenhoitajaga,kes enamuse aja nagu ma aru sain tegeles imetavate emadega. Tuia oli nii aktsioonis mulle piltlikult kõike seletama. See oli nii naljakas. :D

Varsti hakkasidki emmed oma titasid sinna tooma. Alguses olin ma vaid arglik pealtvaataja. OI KUIDAS SÜDA TAGUS ja kui hullusti ma tahtsin kõiki neid pisikesi näppida. Esialgu hoidsin ennast siiski tagasi, käisin ja silitasin vaid arglikutl titade pead. Mingi hetk oli neid seal ruumis nii palju, et kisa oli vist 8 korruselt esimesele kuulda. Umbes 6 titat nutsid üheaegselt. Küsisin Tuija käest veel naljaga pooleks, et kas kojujõudes kuuleb ta ikka peas titadenuttu. :D Siis vahepal ütles üks ämmakatest (kes oli samuti vahepeal minu juhendaja) Anu, et ma võin ju neid sülle võtta ja rahustada. Ruumi oli jäänud  4 titat ning kahele tehti parasjagu mingeid protseduure, kolmas magas ja neljas nuttis südantlõhestavalt. Võtsin ta kiiruga sülle. Ma tundin ennast kui seitsmendas taevas kui see pisike inimene oli mulle nii lähedal ning jättis mõninga kussutamise peale nutu ning vaatas mulle veel pisut kissis silmadega otsa. Ma oleksingi nõus olnud teda niimodi päev otsa hoidma....Seejärel hakkas kõrvalolev beebi nutma. Asetasin sülesoleva oma voodisse tagasi ning võtsin järgmise sülle. Tema rahustamiseks kulus veidi aega. Mõneks ajaks rahunes ta maha kuid hiljem pistis jälle karjuma, tal oli kõht nii tühi ja suu käis koguaeg otsivalt ringi. Siis tuli ämmakas võttis ta mul sülest ning viis peale mähkmevahetust emme juurde.  Tundsin, et just seal  ma tahangi olla! Nüüd ma tunnen, et olen õiges kohas. Otsustatud. Kui ma kunagi mingi ime läbi saan õepaberid kätte ( :D) siis lähen edasi ämmakaks. See on palju ilusam maailm! (kuigi ma olen realistlik ja tean, et ka selles valdkonnas on omad niiöelda „halvad päevad“ on siiski ülekaalus ilusaid pisikesi inimesi täis päevad!“

Täna käis ka Anna-Maija, et viia mind osakonda kus ma oma järgmise praktika sooritan. Tervetuloa nefroloogia! Hetkel seal polnud kahjuks ühtegi inimest, kes suhtleks minuga inglise keeles....või õnneks? Kuna ma üritasin oma peaaegu olematus soome keeles ühe õega suhelda. Vähemasti „kiitos“ ja „nähdään“ olid veatult öeldud. :D Hea seegi.... Minu juhendajad, kes mul hakkavad seal osakonnas olema õnneks räägivad mõlemad inglise keelt. Ja jälle Niina ning teine on Mari. Hakkan käima järgmisest nädalast ja esialgu terve nädala teises vahetuses. See on  igati positiivne, kuna nüüd näen ka teise vahetuse head ja vead ära. Osakond ise jättis mulle suhteliselt muserdatud mulje. Palju vanainimesi, alkohoolikuid jne.....aga arvatavasti tuleb ka selline kogemus mulle kasuks.  Hoiame nüüd pöialt, et oleks samalahedad juhendajad nagu naisteosakonnas. :)

Võtsin ülevalt oma koti kuna plaan oli sööma minna sööklasse (esimene ja viimane kord). Anna-Maija ootas mind kuna ka tema tahtis veel Kadi juurest läbi minna. Kadi osakonnas rääkis ta paar juttu ka Kadiga ning siis läks ära. Meie läksime veel EKG-d vaatama ning siis suundusime sööklasse. Kõht oli nii tühi, et sure või ära. Kell oli juba peaaegu 13 kaa.

Sööklas polnud üldse loodetud allahindlust mille pidi võibolla soome üliõpilaspiletiga saama. Aga kuna kõhus juba keeras sõin siiski ühe prae (millel polnudki eriti midagi viga).

Seejärel läksin tagasi oma osakonda ning Kadi oma.

Käisime Tuijaga veel ühe raseda naise juures tema lapse südamelööke kuulamas ning paterdasime niisama ringi. Varsti oligi kell juba niipalju , et Kadi tuli mind otsima. Chillisime veel  mõnda aega minu osakonnas ning siis läksime Mare juurde. Mare pidi täna autoga koos minuga meie elukoha juurde sõitma, et teada kust kohast täpsemalt ta homme hommikul mind peale võtab. Ta sõidab homme Pärnusse. Arvasin, et me mõlemad mahume ikka tema autosse. Ta ütles, et tal läheb veel veidike aega niisis ajasime Kadiga mõnusalt juttu tema kabineti ukse taga. Hiljem kutsus ta meid sisse ning esimene jutt oli kohe selline, et võibolla me ei mahugi mõlemad tema autosse, sest tal on tagumised istmed all ja ratas peal. Ma ikka lootsin, et äkki ikka kuidagi mahub ja me läksime alla riideid vahetama ning siis tagasi Mare juurde. Auto juurde jõudes selgus, et kolmandat inimest ei anna siiski mittekuidagi auto peale mahutada. Kadi läks bussiga :( . 

Mare pidi veel linnast butiigist läbi sõitma mingite riiete järel ning siis Metsolast apteegist ning lõppude lõpuks jõudsime ka meie ühika juurde. Nüüd ta siis teab kustkohast mind homme kell 5 peale võtta.

Kadit polnudki veel. Kõmpisin edasi tagasi nagu peata kana koridoris ringi ning ajasin Graemiga paar sõna juttu. Kohe tuligi Kadi- väsinud ja tusane poekotiga. Mina oleksin vist kaa veidi tusane kui peale nii väsitavat päeva nagu tal oli selguks, et ta peab siiski bussiga minema.

Varsti siis makarone  hakklihaga tegema ning asju pakkima. Vellamo muuseum kuhu me plaanisime täna minna jääb siiski lähitulevikku.

 Bye-bye I am going home tomorrow for a while !!

Tänane hommik oli ERITIII raske. Öösel olid vist mingid magnettormid või ma ei tea :D Magasin vaevu umbes 2-3 tundi. Enne kella olin juba ärkvel kaa. Umbes 4 ajal. Õudne enesetunne oli ikka.  Peale teejoomist koos eriti maitsvate ahjuvõileibadega hakkas natuke positiivsust minusse kogunema. Noja teepeal haiglasse hakkas meil nagu tavaliselt katus sõitma.

Osakonda jõudes avastasin, et mingi soome praktikant on meie osakonda lisandunud. Õnneks räägib ka natuke inglise keelt. Minu juhendajaks oli täna eriti naljakas Tuija, kes pursib nii naljakalt inglise keelt. Mulle nii meeldib, et kui ta ei tea mõnda sõna inglise keeles siis ta ütleb selle soome keeles ja võimalikult võõrapärase aktsendiga. Lahe. Ta unustab tihti, et muu personaliga peab soome keeles rääkima. Eriti fun oli kui üks arst (nagu mulle öeldi Afganistanist pärit) tuli meie osakonda ja siis Tuija hakkas temaga inglise keeles rääkima. Arst ainult noogutas ja vastas samuti inglise keeles. Kui ta teise kabinetti läks küsisin Tuija käes, et kas ta soome keelt ei räägigi. Tuija ei pannudki tähele, et ta arstiga inglise keeles rääkis. :D Ja nii ta siis unustas soome keele vahepeal ka teistega suheldes ise naerdes, et tal on ikka nii hea meel, et saab oma inglise keelt rohkem praktiseerida. :)

Päev oli suhteliselt igav. Eriti midagi ei saanudki teha. Ootused olid suured, tahtsin täna võimalikult palju iseseisvalt teha. Seega kõmpisin palatist-palatisse ja purssisin patsientidega midagi X keeles. Aga õnneks keegi ei vaadanud isegi imelikult. :D

Käisime hommikupoolikul ühte vanaprouat pesemas. Mina vahetasin samal ajal tema voodipesu. Saladuskatte all öeldes võin viisakalt pihtida, et mulle eriti ei meeldi voodipesu vahetada. Aga no vähemalt on see nüüd siis 100% käpas. Igavaks muutub lausa.

Tilkinfusioonide paigaldamine läheb küll nüüd kiiresti. Hea !

Nii meeldiv on ikka kuulda, et personal ei taha mind sealt osakonnast ära lasta. Neil on vist tõesti kahju, et ma homme viimast päeva olen.  Nii armas ! Me saime kõigiga kuidagi eriti lähedaseks ja endal tuleb kaa nutt kurku, et järgmisest nädalast olen mujal osakonnas. Aga positiivsete mõtetega otse edasi !! Arvatavasti on ka seal toredad inimesed. Siin ei kohta eriti tihti masendusse vajunud tusast õde. Terve haigla on positiivsust täis. Isegi patsiendid on kõik nii positiivsed. Nii positiivne !

Anna-Maija käis täna mind vaatamas. Tema ongi üks suur positiivsuse etalon! Tuli ja kallistas mind nagu alati ja siis küsis kiiruga, kuidas mul läheb. Ma satun alati nii hoogu temaga rääkides, et ma unustan oma inglise keele oskust kontrollida. Aga aru ta minust saab. Ta tundis huvi kuidas mulle meeldinud on ja kas on mingit muret jne....Siis ma küsisin, et kas me saaks Kadiga lahkamist minna vaatama. Ta organiseeris ka selle koheselt ning ülejärgmisel nädalal saame minna. Lahe.

Vahepeal läksin Kadi juurde ning me käisime endoskoopiakabineti ukse taga luuramas, et äkki me võime protseduuri piiluda. Ootasime mingi 15 minutit, et keegi uksest väljuks kuna punane keelutuli põles. Siis käsime vahepeal osakondades ütlemas, et kella 13 paiku saame vaatama minna. Ootasime veidi ja siis tuli üks õde ja ütles, et me tuleksime homme ja et nad võtavad meie osakondadega ühendust. Homme siis endoskoopiasse !

Osakonnas istusime Tuijaga veel arvuti taha ja sisestasime infot patsientide kohta. Varsti tuligi Kadi. Võisime koju minna.

Bussipeatuses arutasime seda, et kui me lahkamisele läheme siis võtame Nutella pähklikreemi ja määrime Hitleri vuntsid endale nina alla, et haisust hoiduda. Minu kirev fantaasia oli muidugi selline, et terve nägu on Nutella kreemi täis. :D Vahepeal õnnestus meil jälle valesse bussi siseneda aga õnneks oleme nüüd targemad ja küsisime kohe bussijuhilt, et kas see sõidab Kärkissarile. Noup. Järgmine õnneks sõitis.

Bussis oli mingi emo-girl kellel oli üks silm täielikult tuka all peidus. Siis kui ta bussist lahkus vaatas ta mind ühe silmaga sellise ilmega umbes: „Astalavista Beibi!“  Päris creepy hakkas.

Kodus viisime pesu kõrvalühikasse pessu ja siis puhaksime ja magasime tunnikese....mm või siiski kaks.

Siis saime jälle köögis kokku, tegime omlettu lihapallide ja tomatite ja juustuga. Kõik mis külmkapis järgi oli jäänud ühesõnaga segasime kokku. Omlett oli päris hea! Praadisime oma viimased kartulisektorid kaa ära. Kumbki sai u.6 sektorit. :D Syyyööödavat-Juoodavat!!

Siis ajasin veel Skypeis Kristjani ja Irisega juttu ning seejärel emaga ja ongi varsti tuduaeg. Aa vahepeal oli  mul NII HULL šoksiisu, et käisin ja lunisin Kadilt ühe tükikese. :P Ma tõesõna mõtlesin, et neelan oma keele alla. Väga harva tekib mul magusaisu. Täna on see päev.

Homme siis viimane päev naisteosaston 8 B-s.  Hea ja kurb üheskoos.

Maretarium and kirpputurkki on free Monday !

Eile õhtul jõudis lõpuks Kadi tagasi ! Juhheeii! Ma ikka ootsain ta ära. Sai natukene köögis lobisetud ja siis veel Kristjaniga Skype’is kella üheni.

Ärkasin selle peale, et keegi pesi koridoris põrandaid. Esimene mõte oli kohe: „F...pühapäeva hommikul kolistavad siin, ei lase magada“ ! Siis meenus, et esmaspäev on. Õnneks täna praksi minema ei pidanud.

Ajasime end lõuna paiku kööki ja valmistasime hommikusööki. Ma tegin võileibasid ja mingeid kiirnuudleid mis olid väga maitsetud.(neid ma lõpuks ei söönudki palju ma ka ei üritanud maitsestada) . Siis pakkus Emmi ülihead home-made šokolaadi-iirisetorti:P Nämm Sööme ennast ikka mõnusalt trullaks suveks, muidu pole midagi vaadata.

Pealelõunat venitasime end bussipeatusse ning meie sihtkohaks oli Kotka park ning Maretarium. Bussi oodates istusime korraks maha, et Kotka kaarti uurida. Siis äkki avastasime, et meie buss põrutas mööda. Hea, et meil nii kiire reaktsioon oli. Tormasime püsti ning kätega vehkides ning samal ajal kiljudes jooksime bussile järele. Õnneks see peatus. :D (no ainult meiega vist juhtuvad sellised asjad siin)

And once again- rögatüüp. Isegi sellisel kellaajal ta jälitab meid. Creepy!

Kadi küsis bussijuhilt igaksjuhuks üle, et kus meil oleks kõige mõttekam maha minna, et Kotka parki minna. Õnneks saime õiged juhised kätte.

Peagi avastasingi rõõmuga, et oleme õigel teel. Hea, et ma ikka viimsel hetkel otsustasin jope alla kampsuni panna. Tuul oli ikka päris külm. Pargis oli suhteliselt igav, kuna kosk oli kinni jäätunud. Otsustasime kohe Maretariumi üles otsida. Õnneks oli see lähedal.

Ostsime piletid, mis õnneks õpilaspiletiga olid veidi soodsamad, ning peale wc-s käiku ning idiootide mängimist suundusime „kalale“...

                                          Aren't we similar ?

Lootsime, et vaatamist on siiski rohkem. Mõned maod ja kalakesed ja kurjad krabid kes koguag f***i meile näitasid. Me ei meeldinud vist neile. Tegime ühe tiiru peale, ning siis teise ja siis hakkas fotosessioon pihta. Päris palju lahedaid pilte sai.

Seejärel vaatsime Maretariumi suveniirinurgakese üle ning mul õnnestus Ingule väike kilpkonn-võtmehoidja osta. Yee- Soome kilps. :D Kadi ostis mingi plakati mälestuseks. 

Tee peal arutasime, et kui koju jõuame siis teeme hakklihaga makarone. Hüppasime ühest kaltsukast veel läbi. Tuhlasime seal mingi pool tundi. Mulle jäi silma üks armas valge pluus, kuid kahjuks oli see mulle väike. Siis nägin tutikat Helly Hanseni jopet. See oli nii kena. Aga....ROOSA. Ma ju ei kanna roosat ja mulle ei meeldi roosa. Aga ristisin selle ümber helepunaseks ning kuna see sobis mulle nii hästi ja Kadi kinnitas seda siis ostsin selle ära. Panin kohe selga kaa sest see oli soojem sellest jopest mis mul parasjagu seljas oli. Alguses tundsin, et miski nagu surub....roosa surus mu ajudele. Aga ma elasin üle ja tegelikult näeb see päris kena välja.

Kõhud olid NII tühjad, et hüppasime KOTI-pizzast läbi. Kadi tellis õnnelikult gluteenivaba pizza ning mina kanasalati. Tellisin ka klaasi vett, kuid tüüp andis mulle terve kannu kaasa. Fine. Nii hea oli lõpuks süüa ja veel Radio Rock saatel kaa.

Bussipeatuses üritasin oma uues jopes võimalikult beibelikku nägu teha....jälle naersime nii, et peatuses viibijad ei teadnud kuhupoole vaadata :D Aga meil oli hea.

Bussi ootasime tund aega vähemalt. Järjest rohkem loiumaks muutusime.

Koju jõudes istusime natuke aega köögis. Kuulasime Systemit ja laadisime fotod arvutisse ning naersime selle üle kui napakad me ikka oleme. Vahepeal õnnestus emaga skype’is rääkida. Ta ei suutnud uskuda, et MINA ja ROOSA jope? :D Midagi uut minu must-valgesse kappi.

Nüüd istun toas ja peale mõningat vestlust Kristjaniga plaanin varakult magama minna sest homne päev algab juba kello viisi.  :S :S :S :S