Rahaaaaaa!!! ???? :P

Haiglasse jõudsin u. 7 ajal. Pool tundi vaba aega :D  Panin oma ülimugavad ja ilusad rohelised kirurgiaosakonna riided selga ja läksin kohvi jooma.

Suundusin kabinetti uurima, kes siis täna minu juhendaja on. Sain tuttavaks Anuga, kes oli meelsasti nõus minuga olema. Ta oli täna aula-sairaanhoitaja. Ehk siis tegeles nende patsientidega kes tulid opilt. Valas neile kohvi ja andis juhised koduhoolduseks.

Üks uus chill arst oli kaa täna tööl. Viskas nalja alati ja oli ülipositiivne. Üleüldse on mul jällegi hea tõdeda, et ma sattusin osakonda mis on täis positiivsust. Ja mitte ühtegi mähkmevahetust, patsiendipesu ega megakiiret paanilist jooksmist mööda osakonda.

Istusin lugesin soome keelseid silmakirurgia materjale ja tõlkisin omaette. Nii mõnus....vaid kohvitass oli puudu. Siis kui uued patsiendid tulid, tilgutasin silmatilkasid ning üritasin midagi soome keeles purssida jälle. No hakkab vaikselt tulema. Peab rohkem keeleõpingutele nüüd keskenduma.

Enne äraminekut palus osakonnajuhataja ladu üle vaadata, et homseks oleks kõik vahendid olemas. Tõin siis puudujäävaid asju ning seejärel lammutasin pappkaste.....ehk siis hüppasin nende peal. :D

Jooksin bussile ning koju jõudes vajusin jälle ära....täna oli kuidagi eriti väsitav. Ärgates kutsusin Viktoria endaga poodi kaasa. Jalutasime ja rääkisime. Nende niiöelda kasvataja sõitis tagasi saksamaale nüüd nad ootavad kuni keegi uus saadetakse.

Ülejäänud sakslaste punt oli grillima läinud. Siis kui tagasi jõudsime istusime kööki sööma ja nad jõudsid samal ajal tagasi, ujumisrõngad ja käterätid käes. WTF? Väike šokk tabas meid. Ja nad olidki ujumas käinud. Brrr mulle piisab vaid ette kujutada kui külm vesi võis olla....ja juba hakkabki külm.

Täna on õppimisevaba päev. Ei jõua. Homme üritan siis oma kirurgiaga ühele poole lõpuks saada.

Vahepeal chekkasin oma pangaarvet, mis oli peaaegu tühi. Õnneks lubas Kristjan kanda ja ma saan homme kahe kuu arve ära tasuda. Protsendid on kaa juba peal :D Irw. Aga masendusse pole mõtet langeda. Graeme jättis ketšupt ja makarone ju veel on. Hakkasin nii naerma kui Kristjan meie suurt siiamikassi kassat kodus raputas ja õnnelikult kommenteeris....näed raha lendab! :D Mul on nii hea meel, et me suudame üheskoos alati positiivsed olla. Ma nii igatsen teda! Kuiiiii väga ma tahaks kallistada teda ja Irist ja ema....

Homme tuleb Imogen. Ma ei  jõua teda ära oodata. Ja siis 4 vaba päeva. Hmmm....peab midagi huvitavat välja mõtlema ja tegema.....midagi sellist milleks raha pole vaja :D

Aivo pakkus välja, et ta kingib mulle sünnipäevaks telgi, et ma ei peaks lageda taeva all ketšupipudel kaisus magama. :D Ja siis mõmmi siia saatma, et ta mulle süüa teeks. Oiijah...unistada ju võib.

Ok. Loodetavasti läheb homne päev kiiresti! :)

Esimene päev silmaosakonnas :P

Öösel magasin nii halvasti. Krdi sakslased ei mõista köögi mikrokat kasutada ja peavad siinsamas minu seina taga asuvat "triikimistoa" mikrokat kasutama ja siis veel rääkima nii kõva häälega!
Hommikul venisin kööki, jõin ühe kohvi ning läksin põnevusega praktikale uude osakonda. Bussipeatuses ning teel haiglasse ajasin juttu sakslaste kasvatajaga.
Osakonda saabudes ei näinud ma ühtegi tuttavat nägu, ei oma juhendajat ega ka osakonnajuhatajat. Otsustasin seista seal kabineti kõrval ning oodata. Varsti tuli üks noor medvend ja kutsus mind kirurgia poolele. Seal kohtusin jälle osakonnajuhatajaga. Minu juhendaja oli haige.
Täna olid minu juhendajateks osakonnajuhataja ja õde Pirita. : ) Jälgisin huviga pre-op konsultatsiooni kataraktiga patsiendile. Mõne aja möödudes asus osakonnajuhataja mulle silmaosakonda tutvustama. Käisime kõik huvitavad uurimiskabinetid ja opisaalid läbi. Kohtusin paljude uute huvitavate inimestega.Käisime ka riietusruumis kus ma hakkan homsest riietuma! Yehhu ma ei peagi enam mööda alumisi tunneleid matkama. Ja homsest on mul seljas koledate triibuliste riiete asemel ilusad rohelised, ülimugavad kirurgiaosakonna riided. :P
Ülejäänud päeva veetsin Piritaga. Jälgisin veel paari patsiendi konsultatsiooni-minu ülesandeks oli RR mõõtmine ja silmatilkade tilgutamine, lugesin huviga erinevate silmahaiguste brožüüre jne.
Lõunapausi ajal sain tuttavaks ka opitoa õdedega. Mul oli võimalus peale söömist minna opituppa vaatama kuidas patsientidele mingit ainet silmamuna sisse süstitakse. Õõvastuse ning suure põnevusega suundusin opituppa, panin ette maski ja mütsi pähe ja jäin värisevate jalgadega arsti ootama. Jälgisin kuidas õed patsienti ette valmistavad. Kõigepealt nad pesid silma JOODIGA ning seejärel mingi lahusega. Siis hüppas  nii muuseas siise arst, pani kätte steriilsed kindad, toppis patsiendile silma peale laiendaja ning teostas süste üüberkiirusega. Ma ei jõudnud midagi seedidagi veel oma peas. Kohe hakkas kergem, et ma ei pidanud nägema midagi nii õõvastavat nagu meil koolis videotes näidati. Siis tuli teine patsient ning sama laks- aga süstimisega läks veits kauem aega.....mul keeras kõik ärevusest sees :D Kui veel paar korda seda protseduuri jälgin asun ise suure joodiga täidetud süstlaga patsiendi silmi puhastama.....:P põnev.
Läksime Piritaga dokumente täitma. Tema dikteeris ja mina kirjutasin. :D Ta räägib ainult soome keeles minuga, nii lahe. Nüüd ma tean mida Kadi tunneb :D Muidugi ma ei saa veel nii palju aru aga hakkab juba vaikselt tulema. Kui mul küsimusi tekib seletab ta mulle inglise keeles. Äkki julgen varsti ka midagi soome keeles häbelikult vastu podiseda.
Päev möödus nii kiiresti. Mingi aeg korrastasime Piritaga ruumid ning istusime ajasime juttu ja ma näitasin talle Irisest fotosid. Ning juba oligi kojumineku aeg.
Kodus vajusin suht kohe magama :P Nüüd on pea palju selgem ja ma hakkan vaikselt oma kirurgia õenduslugu lõpetama. Vb homme. 
Vahepeal käisin sakslastega juttu ajamas :D Normaalne. Kui Kadi ja Immy on läinud siis suudan ülejäänud aja üle elada mitte ainult iseenda ja arvutiga suheldes. Ma loodan :D
Vahepeal sain teada, sakslaste käest, et Kadil käis öösel kiirabi. Aga eks ma siis olen lihtsalt suht tühi koht tema jaoks, et mulle öelda. Või võibolla pole see tema joaks nii tähtis. Anyway...loodetavasti on kõik ok.
Homme siis hommikul vara üles ja haiglasse 7.30 neks. Loodetavasti läheb mõni buss 6.45 ajal.

Reede ja nädalavahetus 11-13-05

Natuke neljapäevast kaa. Käisime tattoosalongis Immyle tatoveeringut tegemas. Pidime kohal olema 19.30 aga kuna Graeme oma tüdrukuga olid just ühika ette autoga jõudnud viitsisid nad meid linna visata. Jõudsime nii vara, et prantsatasime alguses bussipeatusse juttu ajama ning siis selle taha suurele ilusale muruplatsile. Ilm oli võrratu! Päike paistis ja väljas oli nii soe. Vatrasime nii palju, et ei saanudki aru, kui kell oli juba 19. Vahepeal õnnestus meil Betty maha matta, kuid viimasel hetkel hakkas temast ikka kahju ja Immy võttis ta kaasa.

Tattoosalongis istusime juba tuttavale nahkdiivanile ja jäime Immy korda ootama. Tattoomeister rääkis parasjagu mingi piffiga juttu, kes oli endale vist tattoo  lasknud teha. Siis ta ütles meile, et käib ruttu poes, kuna ta pole midagi söönud. Ootasime siis edasi.....varsti tuli ta tagasi ja läks häbelikult sööma. Varsti tuli ka Riku. Tattoomeister hakkas alles Immy tattood ümber joonistama. Istusime siis seal nagu kolm jobu mingi kaks tundi, vahtisime ajakirjasid ajasime juttu ja vahepeal isegi üritasime end magama sättida. Peale mõningat passimist jõudis kätte Immy tattootegemise aeg. :P Immy läks närvi :D

Kui tattood tegema hakati talus ta seda päris hästi, vahepeal krimpsutas ainult nägu. Terve selle aja vatras tattoomeister meile igasuguseid jutte oma elust jne...nii, et igav ei hakanud.  

 Kui tattoo valmis sai saime ka arve teada....:O :O 200 eurot! No nüüd kadus mul küll tattootegemise isu soomes vähemalt ära. Kuna kaardiga ei saanud maksta kõndisime pangaautomaati otsima. Õnneks oli Riku meiega,kes teadis täpselt kus automaat asub. Ma olin natuke tattoomeistri peale kuri, kuna lõppkokkuvõttes ta ikkagi ei teinud seda, mida me palusime. Me tahtsime 3D roosi aga saime ikka nagi lapse joonistatud. Õnneks nägi tattoo siiski päris šeff välja ja mis peamine- Immy oli rahul.

Kui raha ära maksime kõndisime ühest pubist mööda kus me lootsime kanatiibu saada. Riku läks koju ja me otsustasime Immyga sisse astuda kuna kõhud olid NII tühjad. Istusime kohale ja valisime suupistevaagna välja ning kui tellima hakkasime selgus, et köök on kinni. Õnneks oli sealsamas lähedal grillputka kust me saime friikaid ja kebabi koju kaasa osta. Ruttasime takso peale. Koju jõudes istusime veel köögis ajasime sakslaste ja Fionaga juttu ning vaatasime natuke telekat.

Reedel läksin viimast päeva nefroloogia osakonda praktikale. Päev möödus päris kiiresti, sest käed olid tööd täis. Lõuna ajal panin suure Eesti lipuvärvides Kalevi kommikarbi lauale.Olin lõunasöögi koju jätnud ja me läksime Mariga alla kohvikusse süüa ostma, kuid milline pettumus- kohvik oli täna varem kinni pandud :D Tegin endale köögis ühe võileiba, võtsin ühe jogurti ja sõin kaks Kalevi kommi. Peale söömist näitasin Marile praktikapäevikut ja seletasin mida ja kuidas ta täitma peab. Kuue paiku võtsin kõikide patsientide näidud. : )  
 Üks uus medvend oli osakonda juurde tekkinud....Heikki. Ta on eestlane ja tal on eestlasest naine kaa. Ta vatras mulle pidevalt, et mul ei ole mõtet Eestis elada ja, et perel oleks parem siis peab mujale kolima jne jne.....siis ta küsis miljon küsimust Eestis õeks õppimise kohta jne. Nagu ma ise ei teaks, et õena töötamine Eestis on peaaegu võrdväärne enesetapuga.

Sain töölt lahti enne kaheksat ja jooksin 19.45 bussile.Õues sadas rämedat padukat. Täna pidi toimuma šotlaste Graeme’i ja Fiona ärasaatmispidu saunaruumis. Kodus ütles Fiona, et Graeme pole veel oma tüdrukuga jõudnus. Ta ei teadnud midagi sellest peost. Olime eelnevalt Immyga Tiimarist erinevaid peodekoratsioone (piraaditaldrikuid ja tasse ja õhupalle janejne) ostnud ja ta kaunistas saunaruumi nendega. Nii kahju, et ma Graemi nägu ei näinud kui ta saunaruumi sisenes. Teised rääkisid, et ta oli nii liigutatud, et pidi peaaegu nutma hakkama. Ma käisin ruttu dushi all, tõmbasin kleidi selga ja siis tuli Kadi ühikasse, et mahlasid võtta meie arbuusi Viru Valge kokside tarbeks :P. Läksime koos peole.

All saunaruumis polnudki eriti rahvast. Enamus vaatasid üleval köögis hokit. Istusime natukene all ja siis kui mõned kokteilid olid sees hakkasime edasi-tagasi ülemise köögi ja alumise ruumi vahel jooksma. Olime Kadiga nii näljased. Otsisime paaniliselt pizzat :D. 

Kalli Fionaga.

Ja pidu läks lahti ! :D Rahvas tantsis ja kõikidel oli hea tuju. Tuli välja, et ühikas elab veel kaks vene tüdrukut. Kui ma nende koridori vahepeal eksisin siis nad kutsusid mind oma tuppa ning üks sakslastest Julia, kes oli tegelikult venelane rõõmustas, et ma oskan vene keelt.

 Rahvas tantsis ja möllas. Eriti need vene tüdrukud kes pingutasid vägagi oma liigutustega üle. Isegi mina ei suuda nii üle pingutada :D

Mingi aeg liikusime kõik viimase bussiga linna. Pidime alguses Solosse minema ning siis Amarillosse. Peaaegu terve buss oli meie ühikate rahvast täis. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et sakslased tulid kaa kaasa! Me olime nii kategooriliselt selle vastu, et nad jooksid alkoholi kuna teadsime, et see on neile keelatud. Sellel õhtul aga oli täiesti ükskõik. Kõik olid omavahel sõbrad. :D Bussis üritasime nendega saksa keeles suhelda....kuigi jah enamus olid Rammsteini laulusõnad ja mõned sõnad mida ma kutsekas õppisin. Ja napakas fotosessioon hakkas pihta.

Linna jõudes, tuli välja, et Solosse minekut ei ole ja, et minnakse otse Amarillosse. Mis seal ikka, läksime kaa. Siis kui turvameheni jõudsin, ei sobinud neile minu üliõpilaskaardid ja ma avastasin õudusega, et olin Id-kaardi koju jätnud. Õnneks neile sobis ka minu vana katkine Id-kaart.

Pidu oli täitsa ok. Rockisaal ainult vedas alt ja Dj-d polnudki ning seal tuli automaatselt liiga palju crapi vahele. Vahepeal tõmbasime sakslased (uuga-buuga suure tüübiga) sinna ja tantsisime Kadiga laval Rammsteini- Moscow järgi ning lõugasime venekeelset refrääni nii kuis jaksasime.

Ülejäänud aja veetsime põhimõtteliselt pop- tantsumuusika saalis. :) Vahepeal käisime restoranis ning Kadil õnnestus samuti Amarillo kuulus ülihea burger ära proovida. Graemil hakkas nii halb(ülejoomine:D), et siis kui talle MEGA XL burger ette toodi jooksis ta vetsu oksendama. Tema viimane õhtu Amarillos ja ilma burgerita ? :D Vahepeal jooksime meeste peldikusse kontrollima kas ta ikka elab.....nii poole tunni möödudes. Kuid me ei leidnud teda sealt. Tagasiteel läksime 90-ndate saali tantsima :D Ja ei saanudki sealt niipea minema, sest nii head muusikat lasti.

Varsti hakkasime koju liikuma. Fiona kutsus takso. Taksot oodates tekkis mul nii suur igatsus Kristjani järgi, et vajusin masekasse. Õnneks läks see kodus üle.....kuna tsirkus alles algas.....:D

Probleem tekkis Graemiga, kellel oli nii paha olla, et ta kallistas wc-potti. Üritasime tema tüdrukule siiski mugavad magamisolud luua ja otsustasime köögist diivani Graemi tuppa tassida. Toani jõudes tuli välja, et see ei mahu uksest sisse :D Me naersime seal kõik nagu napakad teismelised. Võtsime siis vaid diivanipadjad pealt ja viisime ülejäänud diivaniosa kööki tagasi. Kui Graemit tema voodisse aitasime sonis ta meile midagi soome keeles vastu. :D

Imogen jooksis rinnahoidjate väel ringi :D Mul õnnestus kuidagi tema toas tasakaal kaotada ja ma olekski nagu post maha prantsatanud aga õnneks Riku püüdis mu kinni ja pehmendas mu maandumist :D Nii ma siis lebotasin seal Immy toas ja laulsin Ricki Martinit- Uno, dos, tres. :D WTF? Kui püsti sain siis tantsisin koridoris samal ajal seda laulu lauldes.

Enne magamaminekut kiusasin veel Kristjanit telefonis, et kui ta siia ei tule siis pistan oma pea Langinkoskisse. Purjus inimese rumal jutt :D 

Tattoo and piercing day :D (Not for me....yet?)

Hommikul ärkasin 11.30 paiku ja sattusin pisut paanikasse, kuna Immy ja Fiona pidid täna kella 12neks tatoo-salongi minema ja ma tahtsin nendega kaasa minna. Immy tahab tattood teha ja Fiona keeleneeti. Õnneks olid nad veel kodus. Ruttasin kööki, et ruttu midagi hamba alla pista.
Sõitsime linna. Tattoo salongis tervitas meid tatoveeritud (what a surprise) meeldiv naisterahvas. Uurisime närviliselt tattoo-ajakirju ning mõne minuti pärast suundusime Fionale keeleneeti tegema. Ohhhh God....me olime Imogeniga vist rohkem närvis kui Fiona. Filmisime ja pildistasime seda jubedat protseduuri. Vaatamata sellele, et see käis kähku oli ikkagi väga valus vaadata. Peale seda kui neet oli paigas, küsis selle tegija....."Do you want to get the another one?" Like...whaaaat? :D Lase inimsesel toibuda kõigepealt. :D Kaks keeleneeti....mm..
Samal ajal tatoveeriti teises ruumis ühte naisterahvast....see hääl....dzzzzz
Vaatasime edasi ajakirju. Siis tuli üks lahe tattoomeister. Ta oli päris vist kusagilt Hispaaniast või noh.....igatahes kusagilt sealtkandist. Ülilahe inimene. Istusime maha ja arutasime Immy tattoo üle. Ta tahab teha endale ankrut koos lindudega....igatahes päris kena tattoo. Seletasime talle idee ning ta palus kella kuueks tagasi tulla. Kell oli umbes 13.
Sõitsime Fioanaga haiglasse, ta tahtis oma juhendajate juures veel käia ja oma kapist asjad võtta. Suundusime esimesena polikliinukusse. Kadi on praegu seal praktikal. Ajasime natuke juttu Fiona endise juhendaja Irisega (ta on ülichill!). Nägime Kadit kaa! Käed olid tööd täis. Seega ei jäänud segama ja suundusime edasi esmaabi osakonda, sealsete endiste Fiona juhendajate juurde. Seal oli samuti väga lahe. Seejärel läksime haiglakohvikusse ja saime Graemiga kokku. Istusime veidike seal ajasime juttu. Siis sõitis Fiona koju õppima ja meie Immyga linna peale kolama.
Bussipeatuses unistasime hiina toidust. Tee peal nägime ühte hiina restorani ja otsustasime sinna sööma minna. Restoran nägi päris kena välja. Meid tuli teenindama üks hiinlanna, kes ei rääkinud üldse inglise keelt. Üritasime tellida veiseliha ahju- või friikartulitega kuid ta ei saanud meist ilmselt aru ja meile toodi hunnik riisi koos curry-veiseliha ja aedviljadega. Eine juurde kuulus veel päris hea kanasupp, hiidkrevetid ja kana taignas, ning magustoit- friteeritud banaan taignas koos jäätisega. Kui me olime enamuse sellest ära söönud tundsime end kui vatti täis topitud padjad :D

Seejärel otsisime üles Tiimari, et Graemi ja Fiona üllatuspeo jaoks taldrikuid-topse jne....stuffi osta. Ostsime neile mõlemale läikivad mütsikesed kaa :D
Lõpuks suundusime tagasi tattoo-salongi. Nii põnev oli....tahtsime jubedalt juba näha joonistatud pilti. See tattoomeister oli seal üksi. Pilt oli päris hea. Ta oli sinna paar detaili lisanud....roosi. Kuid meile ei meeldinud eriti linnud. Need nägid välja nagu oleks need joonistanud mõni 3-aastane. Arutasime tattoode üle ja ajasime niisama temaga juttu peaaegu kaks tundi. Päris lahe inimene on. Ta ütles, et me oleme siiamaani tema lõbusaimad kliendid. :D Tattood läheme tegema homme õhtul. :P Tahaksin endale kaa teha....aga jään vist ootama seda "klikki" oma peas. Krabasin 4 tattoo-ajakirja inspiratsiooni kogumiseks kaasa.
Jalutasime veel linna peal ja ostsime jäätist. Samal ajal tuli buss. Üritasime bussile joosta aga bussijuht sulges uksed ja sõitis minema nähes jäätiseid meie käes :D Oh well. Istusime parki ja nautisime jäätist ja päikest.
Läksime veel Pasaati toidupoest läbi ja ostsime snäkke reedese peo tarbes ja niisama toitu külmkappi.
Bussipeatuses nägime kõrvalühika hispaanlasi. Ka nemad plaanivad reedel sauna-peoruumis pidu korraldada, kuna keegi neist vist sõidab ära ja ühel on sünnipäev. Nad küsisid, et mida on vaja veel juurde osta.  Bussis tuli nii hull väsimus peale. Arutasime teepeal, et kui koju jõuame läheme kohe üles filmi vaatama, et mitte oma toas ära vajuda.
Eile nägime õues Fionaga kuidas kaks sakslast läksid õlakotiga kõrvalühikasse. Fiona nägi ühe tüdruku kotis pudelit. Neil on keelatud alkoholi joomine seega nad joovad nüüd kõrvalühikas, et me nende peale ei kaebaks. Ja täna jälle ! Siidripurk käes. Loodetavasti nad ei muutu agressiivseks.
Vaatasime üleval köögis King Speechi. Muutsime mõtetes natuke Immy tattood. Minu arvates võiks roos olla natuke rohkem ROOS ja linnud veel enam LINNUD. :D Ei teagi kuidas seda homme tattoosalongis seletada. :D

Eile käisime koolis koosolekul millest võtsid osa mõned haiglatöötajad, Anna-Maija, Sari, Kylmälä ja üks lahe šoti õppejõud. Samuti ühinesid ka Fiona ja Graeme poole koosoleku ajal. :D Arutati välisüliõpilaste tegemisi ja probleeme jne. Päris lahe oli. Minu tulevane juhendaja silmaosakonnast oli kaa. Ta tundub päris tore olevat.
Hommikul olin ma 5 B osakonnas koos Sariga ning hiljem ütles minu osakonna juhataja, et ma võin minna dialüüsiosakonda. Seal oli päris lahe. Jälle rõõmsameelsed toredad inimesed. Kui Anna-Maija tuli käisime ka silmaosakonnas. Tutvusin oma uue mentoriga ja ajasime juttu selle osakonna juhatajaga. ÜLIVINGED inimesed. Tahan juba sinna. Minu jaoks pandi isegi opitoa riided valmis, öeldi, et ma näen neid päris palju ja saan assisteerida. Cant wait!

Laupäev 05.05.-07.05

Magasin pool päeva :P
Õhtupoole koputas Imogen minu uksele ja küsis kas ma tahan temaga Riku poole grillima minna. Kuna nagunii midagi targemat polnud teha (kes see laupäeval õpib :D) olin nõus. Sõin ruttu oma hommikusöögi kell 18.00 õhtul ja ruttasin dushi alla. Imogen jooksis samal ajal poodi, et meile siidrit osta. Riku pidi meile tunni aja pärast takso kutsuma ühika ette.
Ruttu seadsin end valmis. Kui Immy poest suure siidrikotiga jõudis olin ma juba valmis. Varsti tuligi takso. Õnneks oli Riku taksojuhile õige asukoha öelnud.
Grill toimus ühika taga. Kõik see sama soomlaste lõbus seltskond, kes oli Juuso sünnipäeval oli kohal. Tegime siidri lahti ja juba 5 min pärast tundsime end nagu oleksime juba mitu tundi seal istunud. Oii mulle meeldivad sellised vabad kompleksivabad inimesed. Nalja sai väga palju. Grill-liha ja vorstid olid samuti viimasepeal. Muidugi käis ringi ka Jägermaister ning mingi alguses magus ja hiljem piprane jook.....draakon oli peale joonistatud. Ma proovisin natukene, aga polnud just minu maitse.....nagu toiduõli kuhu oli kruusitäis pipart sisse raputatud. Muusika oli kaa hea :) Ikka soomerock ! Ja siis vahepeal mingi naljakas "rytmimuna" laul mida kõik rõõmsalt kaasa laulsid. :P Vahepeal käisime ühikas vetsus. Kuna paberit ei olnud siis ma laulsin Shakira "Whenever-wherever" ja sheikisin :D Immy otsustas samamoodi käituda ja kui ta seal ülivalju häälega laulis kõndis mingi tüüp mööda ja naeris häbelikult. :D  Kui me välja tagasi tahtsime minna siis eksisime uksega ja astusime hoopis rõdule. Kõik rahvas vaatas parasjagu meie suunas. No vähemalt said inimesed meie üle naerda. :D
Õhtupoole liikusime Riku poole tuppa. Pressisime end üliväiksesse tuppa kus oli ülisuur telekas ja head kõlarid. Terve õhtu kuulasime head rockimuusikat ning igaüks sai oma soovilugusid panna. Mmm...mulle nii meeldis. :P Immy soovilooks oli Abba- Chicitita :D Einoh seda laulsime kaa rõõmsalt kaasa :P Siis mingi aeg lauldi hümni ja kõik seisid püsti :D Mida õhtu edasi seda enam liikusid jutud Amarillosse mineku suunas. Ma olin aga nii koduste riietega:D Aga savi. Amarillosse ma minna ei tahtnud niisis liikus enamus rahvast Solosse. Hüppasime Immyga kohe tantsupõrandale ja olime hea 90ndate muusika lummuses, hiljem lasti ka tänapäeva kuulsamaid lugusid. Otsisime Riku üles ja istuseme lauda. Rahvas oli igal pool laiali, kes Solos ja kes Amarillos. Tantsisime veel paar tantsu ja läksime Amarillosse. Esimese asjana otsisime Graemi üles, ta oli parasjagu Amarillo restos ja mul õnnestus lõpuks ometi kuulus Amarillo burger ära proovida. See oli tõesti TAEVALIK.....orgasmic-burger, nagu Graeme ütleb :D

 Graeme oli nii väsinud pärast söömist, et vajus ära magama. :D Vaesekene. Tema tüdruk (kellega ta soomes tuttavaks sai) vaatas nördinult kõrvallauast :D Hiljem suutsime ta ikka üles äratada ja tema tüdruk oma sõbrannaga kolisid meie lauda. Ajasime veits juttu ja nad liikusid koju. Meie aga liikusime tantupõrandale. Otsisime ülejäänud rahva üles ja tantsisime mitu tundi järjest.Nii hea !

Koju liikusime 3 paiku.
Riku tuli kaa meie ühikasse. Kodus otsustasime veel Towerit mängida ja arvutist kõvasti Du Hasti kuulata. Ehitasime siiamaani kõrgeima torni. Purjuspeaga õnnestub paremini.

Ma olin nii väsinud, et 5 ajal hommikul vajusin sekundipealt ära.
Järmine päev ronisin 15 ajal kööki ja valmistasin pasta-bologneset. Pakkusin Immyle ja Rikule, ja me vaatasime koos hokit. Soomlased võitsid!
Õhtul vaatasime üleval köögis(!!!-kuna sakslased hõivasid meie köögi) Immy ja Kadiga alguses "Shutter Islandit" ning seejärel "Butterfly effecti". Filmi kõrvale valmistasin mõnusa juustu-vorstiomleti. :P Vahepeal jõudis ka Fiona tagasi! Yee!
Plaanime Graemile ja Fionale üllatuspidu korraldada reedel, kuna nad lahkuvad soomest nädalavahetusel. Fiona juba teab.....nii et üritame Graemit üllatada!

Täna 7.05 olen lõpuks alustanud oma kirurgia iseseisva tööga. Loodetavasti homme õnnestub lõpetada.

04.05.2012

04.05.

Vahepeal siis Eestis käidud :P Nii mõnus puhkus oli.

29.04 oli praktikal minu juhendajaks Paula. Päris hea päev oli. Mul õnnestus isegi esmakordselt täiesti iseseisvalt kanüül paigaldada. Sellest võib sõltuvusse sattuda :D Päris hea tunne oli ikka kui see õnnestus nii nagu vaja! I wanna do thaaat again!

Anna Maija käis kaa haiglas. Tuli välja, et see mees kellele ma kanüüli paigaldasin oli tema endine õppejõud :D

Peale praksi võtsime oma kohvrid ja põrutasime ruttu bussiga kesklinna bussijaama, et alustada meie ränka teekonda kodumaa poole. Õnneks ei pidanud Helsingi bussi eriti kaua ootama.

Helsingisse jõudes jooksime ruttu kesklinna esimesest ettejuhtuvast restost läbi, ostsime süüa laeva peale ja ruttasime meie armsale Linda line’ile. Ma veendusin uuesti selles, et kui peaaegu terve tee on munakivi tee siis on väga mittekasulik omada suurt ratastega kohvrit ning eriti närvi ajab kui rataste vahele satub mõni väike kivike ning sa pead hambad ristis taluma seda õõvastavat kriginat.  

Laeval nautisime sööki ning tee peal Eestisse ostsime ka ühe piiiisikese mandlilikööri. Ma üritasin olla kaval ja valasin selle Coca-Cola topsi, et liigset tähelepanu vältida. 

Terve tee ajasime juttu ning mängisime Uno-kaarte. Vahepeal kritseldas Kadi aknale Spooky ning alustas Irise joonistamisega kuid sellest sündis hoopis *ittuv metslane. :D Teekond möödus suhteliselt kiiresti.

Tallinnasse jõudes kohtasin Liiviat kes õppis kunagi kutsekas müüaks vist ning me võtsime kolme peale takso ja sõitsime bussijaama. Ning seejärel väga piinarikas teekond Tartusse mis venis ja venis....

Tartus tuli musi bussijaama vastu ning me kõndisime käsikäes koju. Ülim.

Kodus veedetud aeg oli mõnus. Romantika Kristjaniga sushi seltsis....mmm. Lõbus õhtu vanemate seltsis.  Ning „girls night“ Liisbetiga Zavoodis ning seejärel kusagil korbis(Vironia?) selle kõrval. 

Ning pärast seda õnnestus ka Iffuga kokku saada ning lõkke juures juttu ajada. Koju jõudes ootas mind musi. :P Urr..

Vahepeal enne ärasõitu tuli meie ühikasse punt sakslasi. Alguses arvasime, et nad on uued Erasmuse välisüliõpilased. Tervitasime neid ja üritasime juttu ajada. Kuid nad rääkisid saksa keeles vastu ja meil oli raske nendega suhelda. Kui meie üliväsitav teekond Tartu-Kotka lõppes ning me Immi ning Greamiga köögis rääkisime tuli välja, et need sakslased olid köögis kakelnud ja nõusid lõhkunud.Ning nad olid Kadi juustu ära söönud ning paljude teiste elanike toidukraami luba küsimata. Kuulsime niipalju jubedaid lugusid neist, et enam ei julgenud pärast seda kööki kaa minna kui keegi neist seal oli. Otsustasime õppejõududele teatada, et me elame vaimse terrori all. Nad olevat veel mingite mentaalsete probleemidega ning mõned neist ka endised narkomaanid. Great.

Nüüdseks peale seda kui õppejõud neid hoiatasid, et nad peavad normaalselt käituma muidu lendavad siit on nad end kokku võtnud ning äkitselt on mõnedel neist ka inglise keel meenunud, väljaarvatud ühel SUUREL tüdrukul(Hooga-Booga girl), kes vaatamata sellele, et me saksa keelt ei oska, teades sellest ikka karmi saksa keelt meile näkku tulistas. Täna rääkis Anne-Heikka, et neil ei ole lubatud siin juua alkoholi ning isegi šokolaadi ja jäätist süüa. Nad on siin ümberkasvatamise programmi raames.

Täna käisime Kadiga koolis ning saime Anna- Maijaga kokku. Me pidime minema mingile koosolekule mis oli mõeldud välismaa noortele kes tahavad töötada soomes. Kahjuks ei saanud me seda Timot kätte kes pidi koosoleku korraldama, kuid õnneks toimub koosolek siiski järgmisel nädalal. Siis käisime Pasaatis terve ülejäänud päeva ringi lootes midagi ilusat osta. Siis ma veel ei teadnud, et ma ei saa isegi toidupoes enam kaardiga maksta :D Õnneks oli musi mulle veidi raha kaasa andnud (AITÄH kallis) ja ma ei seisnud kassas nagu napakas teadmata kuidas edasi käituda. Pasaatist ostsin endale Toweri mängu. See on nii hea ja kaasahaarav!

Õhtul pidi toimuma meie köögis sakslaste ja hispaanlaste „omletipidu“ kuhu olime kutsutud ka meie.  Istusime Immyga köögis ja jõime Eesti Gin long drink’i , vaatasime hokit ja mängisime Towerit. 

Hiljem tuli välja, et rahvas kokkab hoopis kõrvalühikas.

Otsustasime Kadi ja Immyga sinna minna. No omletipeost oli asi ikka päääris kaugel. Kokkamine toimus kusagil teise korruse ülipisikeses köögis. Esimene vaatepilt oli kohe see kuidas mingid Cuba kutid hööritasid oma puusadega. Lauad olid paksult alkoholi täis. Enamus oli muidugi juba joodud. Toitu valmistati kaa. Kutid valmistasid ette vägagi isuäratava kana ja panid selle ahju. Kuna pliit oli seina taga ei näinudki ma päris täpselt mida nad sinna juurde veel valmistasid. Kokapluus oli igaljuhul ühel tüübil seljas :DVahepeal toodi meile prooviks praetud sealiha(pigem peki)tükikesi. Ja sakslased kellel polnud lubatud juua alkoholi ega süüa midagi magusat jõid koos oma kasvatajaga rummi. Fine!  Mingi aeg võttis Immy plasttaldrikud ja me läksime alla lauda katma. Katsime hoolikalt laua ja jäime toitu ootama. Toitu aga ei tulnud ja ei tulnud. Väga masendav ja alandav tunne oli :D Aga me naersime koos selle üle. :D

 Otsustasime üleval käia ja uurida mis toimud. Meile jooksis trepi peal vastu kutt kes ütles, et söömine toimub üleval. Piilusin korraks kööki....köök oli paksult sigaretisuitsu täis (MIKS ALARM TÖÖLE EI HAKANUD????) ja polnud absoluutselt tõmmet sinna tagasi.  Läksime Immy ja Kadiga tuppa ja tegime ise endale süüa. Pizzat :D Siis vaatasime koos filmi „Orphan“  ning öösel kobisime magama. Film oli päris hea. Üks koht oli nii õudne, et pistsime kõik kooris kiljuma....hea, et sakslased kõrvalühikas olid. Enne magamaminekut laulsin veel ühele sakslasele Shni-Shna-Shnapit !:P

Hea mõtte päev!

Täna magasin sisse  ! :D Ise pidin alles kella kaheks praksi minema. Äratuskell ei helisenud, sest aku oli tühi. Ärkasin mingi natuke enne 13.00. Ja ruttu midagi hamba alla ja pidigi bussipeatusse jooksma.
Ilm oli nii super ilus. Istusin bussipeatuses ja unistasin sellest, et tahaks Tartus lapse ja mehega jalutada. Ja järjest rohkem hakkasin koju tahtma.
Haiglasse jõudes tuli välja, et Mari on koosolekul kella kolmeni. Läksin otsisin Kadi üles ja küsisin, et mis ta arvab, kui läheks homme koju! Kadi oli nõus. :D Homme siis KOJU!
Läksin Mare juurde juttu ajama. Kell 14.45 läksin tagasi oma osakonda. Varsti tuligi Mari. Üks uus praktikant tuli kaa täna. Hästi lahe tüdruk.Hästi abivalmis. Võtsime koos temaga patsientidelt näite.
Mingi hetk kui me kabinetis istusime hakkas keegi dushiruumis karjuma. Jooksime kõik sinna. Üks vana onu oli ümber kukkunud. Aitasime ta püsti.
Tahtsin tegelikult üllatuse musile valmistada Eesti tulekuga, et ilmun lihtsalt ukse taha. Muska hakkas telefonis rääkima, et nad nädalavahetusel vanematega maale ja, et ta saadab mulle homme raha.No ma ei kannatanud välja ja ütlesin, et ta saab selle homme öösel mulle ise üle anda. Vaikus. Ütlesin, et tulen homme mõneks ajaks koju. Musi oli õnnelik :) Mina kaa!
Tegelesin täna jälle i/v antibiootikumidega.Tabletid pani teine praktikant. Nii vaikne päev oli ja nii vähe patsiente.
Mari lasi mu natuke varem ära kuna ta teadis, et ma pean veel pakkima. Jõudsin veel poestki läbi käia.
Kodus broneerisime Linda Line'ile piletid. Homme siis minek!
Pakkisin asjad kaa ära. Ei jõua homset õhtut ära oodata..... (L)

Jälle....sügis?

Eile jäin umbes kahe-kolme paiku magama. Vähkresin veel voodis pikka aega, kuna organism on harjunud tänu viimastele päevadele öösel ärkvel olema ja päeval magama. :D

Hommikul kell 5 oli selline tunne nagu kõnniks batuudi peal, jalad olid nagu kummist. Venisin kööki.

Bussis olime end Kadiga juba nii „positiivselt“ meelestanud. Nõme ilm oli kaa. Külm.

Osakonnas olid täna nii Mari kui ka Niina. Ma olin Mariga, kuna Niina tegeles parasjagu ka mingi teise praktikandiga, seesama tüdruk kes oli ka naisteosakonnas minuga.

Päev venis ja venis. Midagi eriti huvitavat ei juhtunud kaa. Mari ütles, et kell 8.30 ootab mind ravimitetoas farmatseut, et ma läheks kohale.

Läksin siis sinna. Algus oli päris paljutõotav. Tavapärase trullala-trallalaa asemel mängis radio rock. Mmm. Farmatseut- mingi noor kutt punaseks värvitud juustega, selline rockiliku välimusega- no aga olgem ausad, mehed värvitud juustega.....nooo imelik veits. Aga päris lahe tüüp oli. Ta rääkis NII HÄSTI inglise keelt, et ma ainult piiksusin midagi vaikselt vastu. Ta rääkis mulle, mis on tema ülesanne töö jures, siis rääkisime ravimitest ja siis ma rääkisin talle oma lemmikust farmakoloogia õppejõust ja meie õppekorraldusest natuke. Aeg lendas.

Seejärel tänasin teda ja läksin osakonna peale tagasi chillima.  Vahepeal aitasime ühe naise dushiruumi poti peale,kuna seal on käepidemed ja stuff vetsupotil.Siis samal ajal läks sinna kõrvalpoti peale üks teine patsient. No ma jätsin neile natuke privaatsust. Kuna nende vahel oli sein aga nad nii väga tahtsid just SEDA tehes üksteisega rääkida, tundus see minu jaoks päris naljakas.

Nii, jälle avanes võimalus kanüüli panna, ja pekki jälle halvad sooned. Mul ikka ei vea. Pean ikka enda musirulli jälle kodus ette võtma ja teda natuke torkima. Seekord loodetavasti ma valdan tehnikat kaa natuke paremini ja ei torka tal täie auruga soonest läbi. (A)

Vahepeal kui arstid tulid ringkäigule käisin vaatasin kuidas Kadil uues osakonnas läheb. Nägin oma endist juhendajat ja ajasin temaga natuke juttu. Lippasin ruttu Mare juurest kaa veel läbi.

Osakonnas panin jälle ravimeid valmis, jagasin patsientidele, valmistasin tilkinfusioone ette, paigaldasin....blabla igapäevane rutiinne töö. Siis mõõtsin kõigilt patsientidelt temp. ja veresuhkru  ja saturatsiooni ja siis läksime Kadiga uurima, et äkki saab endoskoopiat vaadata. Järjekordne ebaõnn. Jälle pole patsiente. Noo teinekord siis läheme varem kohale.

Kadi tuli mulle natuke varem osakonda järgi ja ütles, et varsti läheb buss. Lõpetasin just ühe patsiendi käe sidumise. Jooksime kiiruga bussile.

Kodus vaatasime chillisime veits köögis ja siis ma läksin magama natukeseks, uni oli nii suur. Ärkasin 18 paiku. Läksin kööki, et midagi süüa. Kadi lubas kohe järgi tulla. Ma olin juba ära söönud ja tee ära joonud siis lõpuks u. 40 min möödudes tulin ma Kadil meelde. :D

Sakslased tulid kaa mingi aeg kööki. Seesama tüdruk kes eile lusikat kätega vehkides küsis osutas täna mikroka peale ja seletas midagi. Ma oletasin ,et ta tahab seda kasutada, ütlesin lihtsalt ofcorse ja kõik. Päris palju sakslasi tuli kööki sööma. Minu jaoks oli nende jutuajamine täiesti tume maa. Vaatasime Kadiga Mtv pealt mingit saadet kus üks paksem noor naine tahtis 100 päevaga kaalust maha võtta. Jälgisime tema edusamme.Vahepeal rääkis Kadi nilbet juttu ja ma kujutasin silme ees kuidas kaks 200 kg inimest üritavad seksida.(Mountain sex :D)Eks neil on omad alternatiivid kui õigesse auku ei ulatu :D Jaa ma olen ropp ma tean. Aga nalja sai.

Homme õnneks teise vahetusse. Saab magada

Mõmmi sünnipäev Helsingis! :)

Hommikul oli niiiii hea uni järjekordselt. Ärkasin, käisin dushi all ruttu sõin ja oligi aeg bussi peale joosta. Kartsin, et jään Helsingi bussist maha. Buss pidi väljuma 12.50.

Bussijaama jõudes sõitis buss täpselt mul nina alt mööda. Fine! Ootan siis järgmist. Järgmine buss tuli u. 15 minuti pärast. Hakkan siis piletit ostma bussist. Pangakaart ei funka! Paanika. Küsisin mingi tüübi käest, et kus on lähim pangaautomaat ja suundusin sinna. Leidsin pangaautomaadi ja siis tuli välja, et see ei tööta. Mingi vanem meesterahvas oli selle juures, küsisin, et kus veel on pangaautomaate, ta ütles, et tal on kaa vaja ja, et ma võin temaga kõndida.

Jõudsime  järgmise automaadi juurde mis oli u. km kaugusel. Ja jälle...raha pole automaadis. Hakkasin vaikselt paanikasse sattuma. Meesterahvas, ütles, et üle tee on järgmine automaat. Läksime siis sinna. Ja automaat ei tahtnud kuidagi minu kaarti aktsepteerida. Proovisin u. 10 korda. No nüüd mul oli juba nii hull olla, et pisarad tahtsid vägisi tulla. Ei teadnud mida teha. Helistasin Mõmmile. Mõmm hakkas mind rahustama, et küll me midagi välja mõtleme ja noo siis ma hakkasin nutma. Lollakas. Helistasin Anna- Maijale ja küsisin, et kas on võimalik, et kusagil on pank lahti või kas mul on veel mõni võimalus, äkki on kusagil veel pangaautomaate. Anna-Maija rahustas ja soovitas mul proovida veel kord bussis maksta. Enne bussijaama naasmist otsustasin veel viimast korda seda napakat pangaautomaati katsetada. Noja nüüd otsustas see mul kaardi vastu võtta ja ma sain oma sularaha kätte. Olin nii elevil, et kõndisin veel km vales suunas.:D

Lõpuks istusin bussi peale ja ma olin nendest sündmustest nii väsinud, et jäin kohe magama.

Helsingis oli mõmm mind juba bussijaamas ootamas. Istusime  autosse ja kihutasime tema poole. Tema maja juures olid tema sõbrad juba grilliettevalmistusi teinud. Mõmm hakkis toas ruttu salati valmis ja me läksime maja nurga peale grillima.

Rahvast oli päris palju, olin nii tagasihoidlik esialgu-võõras rahvas ju. Grillisime ja ajasime juttu. Päris lahedad sõbrad on mõmmil. Nalja sai palju.  

Mingi aeg kolisime tuppa ära, marukülm hakkas. Toas tegime järgmised koksid valmis ja kui tuju juba sees hakkasime plaani paika panema, et kuhu välja minna. Gunnari(üks mõmmi korterikaaslastest) poeg Pikku- Matti :D seletas meile kus Helsingis on rockikas, kuna mina nii väga tahtsin mõnda rockiklubisse minna. Mõeldud-tehtud.

Kaine rool oli olemas ning suundusime veel ühele piffile järele, kes käis kodus riideid vahetamas ning siis sinna rockikasse. Läksime sisse ja minu unistused heast rockmuusikast purunesid ühe hetkega. Toimus mingi imeliku diskomuusika pidu.

Alo (kaa üks Mõmmi korterikaaslastest) ütles, et teab head klubi ja me suundusime nüüd sinna. Seisime järjekorras ja kui sisse tahtsime minna siis turvad ei lasknud.Täitsa pekkis. Nad väitsid, et Mõmm on liiga purjus. Mõmm EI OLNUD purjus. Nii imelik. Siis Alo ütles, et nad lihtsalt ei taha eestlasi sinna. Ffffff....

Läksime siis järgmisesse klubisse. Sinna sai õnneks sisse ja piletimüüja oli kaa eestlane.

Klubi oli paksult rahvast täis. Möll oli kõva. Tantsisime viimaste sekunditeni välja. Siis kui muusika juba välja lülitati käisime veel rõdul ajasime mingite itaallastega juttu.Kui joped lõpuks kätte saime, sebisime õues mingi noore türgi kuti ära kes oli nõus meid 25 euro eest koju viima.

Kodus pidime ikka edasi tantsima. Ajasime Vasja kaa üles kes oma kolme lapsega diivanil magas. Mingi hetk hakkas see piff(kes meiega grillis ja klubis käis) undama, et tema tahab koju ja, et ta ei tea kuidas minna jne....blabla mõtetu jonn.Mõmm läks teda siis saatma.See piff ei meeldinud eriti kellegile kuna ta ajasi liiga lamedat iba suust välja ja luges kõigile moraali. Me istusime veel Vasjaga ajasime juttu ja jõime Eesti õlut ! :D Kui mõmm tagasi tuli läks ta kohe magama. Mõne aja pärast läksin kaa. Me ikka pidime veel pool tundi anekdoote (enda väljamõeldud) rääkima ja naerma nii, et kõik kajas igal pool.

Hommik. Tunne oli ikka megauimane. Venisin kööki. Rahvas oli juba platsis. Mõmm rääkis, et ta peab tööle varsti minema. Ma otsustasin veel üheks õhtuks jääda seega suundusime ülejäänud rahvaga õue grillima. Väike peaparandus ja šašlõkk ja olek on jälle hea. Ajasime juttu ja naersime kella seitsmeni välja. Näppisin veel Aivo megasuurt fotokat mis zoomib ikka pääääris kaugele ja teeb megakvaliteetseid pilte. Ta seletas mulle nii mõndagi fotoaparaatidest. Mina tahan kaa sellist! :D 

Üks naine  Angelika oli kaa meiega (meie eilne kaine rool) Aivo üürib tema juures ühte tuba. Nad sõitsid koju kuna Angelika lapse pidi ta eksmees varsti koju tooma.

Läksime Aloga rõdule vesipiipu tõmbama. Ajasime juttu ja siis sebisime moosinägudega Gunnari ära, et ta meid Angelika ja Aivo juurde viiks. Varsti sõitsimegi.

Istusime mõnda aega nende pool.Nad elavad ilusas uues korterelamus aga mind häiris väga see,et korterirõdul istudes (mis oli ikka pääris suur rõdu) oli paari meetri kaugusel kohe järgmise maja ehitus. Põhimõtteliselt võid tulevikus naabril kätt suruda.

Mõmmi juurde tagasi jõudes läks Alo kohe magama ja ma ajasin veel mõnda aega Gunnariga juttu. Ta näitas mulle oma naise ja viie lapse pilte.Tal on perekond Hispaanias ja ta plaanib varsti kaa koju sõita.

Mõne aja pärast helistas Gunnar Mõmmile.Mõmm ütles, et tuleb varem ja et ta on poole tunni pärast kodus. Ootasin ta ära. Vaatasime natuke James Bondi mis oli täielik jura. Ma läksin magama, mõmm jäi veel natukeseks Gunnariga juttu ajama.

Kui mõmm magama tuli ärkasin ma üles. Ta hakkas  jälle oma mõmmilikult napakat juttu rääkima- et tal on nuusuti umbes jne.Ma plahvatasin jälle kõva häälega naerma. Panime muusika käima ja ajasime veel tunni juttu. Siis kustusime.

Hommikul oli Mõmm mulle juba kohvi ja võileiva valmis teinud. Nii armas. Sõin ja varsti pidimegi startima. Ta saatis mu bussile. Nii kurb oli lahkuda.

Teel Kotkasse kustusin jälle magama. Kotkasse jõudes käisin veel kaubanduskeskuses. Nii suured allahindlused on.Ostin Seppäläst 1 euroga retuusid ja sukapüksid ja ägedaid alukaid. Siis helistas Kadi, et ta hakkab haiglast koju minema ja et täna peaks punt sakslasi jõudma.

Sõitsin koju.Bussi peale tuli mingi 10 sakslast.Arvasin, et äkki ongi nemad aga kuna nad läksid üks peatus varem maha arvasin, et äkki ikka ei ole.

Ühika juures nägin Anne Heikkat (üks õppejõududest) ta ütles, et ootab sakslasi. Need olid ikka nemad.:D

Käisime Kadiga poes ja istusime kööki juttu ajama. Mingi saksa tüdruk tahtis suurt lusikat ja ta üritas meile kätega seletada mida ta tahab. Wtf....mõtlesin, et inglise keelt võiks ju rääkida. Aga tema ei rääkinud. Mõned ikka õnneks rääkisid. Üks tüdruk räägib vist ka vene keelt.

Üritan nüüd magama jääda,sest homme jälle üle pika aja esimesse vahetusse. :S

My first night shift! :)

Nii imelik oli haiglasse kell 21.00 jõuda. Igal pool nii vaikne ja pime....

Sõitsime koos Greamiga öövahetust „nautima“, tema on intensiivis praksis.

Algus oli suhteliselt rahulik. Istusime kabinetis kolmekesi- mina, Paula ja Mari. Kõigepealt täitsime paberimajandust ja siis läksin ravimeid valmis panema. Täitsa üksi :P Nii chill on riiulite vahel surfata ja miljoni ravimikarbi ja –purgi seast õiget otsida.

23.00 ajal paigaldasime ühele naisterahvale peritoneaaldialüüsi süsteemi. See on ikka omamoodi tuumateadus. Aga ma hakkan juba mõikama :D Igatahes dialüüsi osakonnas ma töötada vist ei tahaks.

Siis kui palatis väljusime seisis ukse taga mingi vanamees sokkida ja pidžaama väel ja vaatas meile suurte silmadega otsa. Me küsisime, et kas ta on ära eksinud. Läksime kõrvalosakonda küsima, et ega nad ühte patsienti ei ole ära kaotanud. Õnneks ta oligi sealt. Kui ravimid jagatud ja patsiendid üle vaadatud läksime kabinetti tagasi.

Iga tunni tagant pidi kõik palatid üle kontrollima, et kas kõik ikka elavad. Tunni aja möödudes suundusimegi ringkäigule. Üks vanem meespatsient kes just täna õhtul osakonda saabus oli kõik kanüülid endal välja tõmmanud. Ta oli üleni verine. Samal ajal kui me sisenesime tõmbas ta ühte infusioonipudelit enda suunas, natuke veel ja statiiv oleks talle pähe prantsatanud. Asusime siis teda korrastama. Hiljem käisime teda igaksjuhuks veel mitu korda kontrollimas.

Ühes palatis oli üksinda üks naisterahvas. Raporti ajal Mari rääkis mulle, et ta on alkohoolik ja, et ta näeb hallukaid. Olevat koeri ja hobuseid näinud. Igaks juhuks paigutasime tema voodi koridori, et oleks kuulda mida ta teeb. Ta rääkis, et ta tahab taksoga koju minna, et me talle takso kutsuks. Päris hull, ta oli rihmadega voodi külge kinnitatud, et ta ei põgeneks. Nagu mingi psühiaatriahaigla juba. Ta rääkis TERVE ÖÖ hommikuni välja mingite olematute inimeste ja loomadega. Ma arvasin alguses, et ta räägib telefoniga :D Täitsa creepy.

Vahepeal käisime Mariga esmaabis, kuna osakonda pidi veel keegi saabuma. Mingi hull hüsteeritses seal ühes palatis. Me palvetasime mõtetes, et tema meie osakonda ei tuleks. Jõhker kisa käis.

Õnneks toodi meile natuke rahulikum meespatsient. Aga ta ikkagi ei saanud päris täpselt aru kus ta on ja mida ta tegema peab. Tal oli häda ja ta kõndis palatist 3 korda välja, et vetsu minna....me seletasime talle, et ta peab siibrisse pissima. Ta ainult vastas rõõmsalt selle peale: „Just juuu, juuu , just!“ aga silmadega kõõritas ikka wc ust. :D Lõpuks ta sai ikka hakkama.

Häirekellad helisesid peaaegu terve öö. Patsiendid ikka ei mõista öösel magada. Ühel naisel läks stoomikott katki. Aitasin ta pesutuppa. Ta pesi ennast ise puhtaks, vahetas stoomikoti ja pani puhtad riided. Samal ajal naeratas minu suunas: „kas sina oled see viro tytto?“ :D

Kella kolme paiku just siis kui meil kohvipaus oli jalutas üks patsient telekatuppa. Istus rahulikult maha, et telekat vaadata. Ise on poolpime:D Õde küsis, et „Mika, miks sa ei maga?“ Mees vastas hästi vaikselt ja häbelikult: „Mikal ei ole und! „ :D Aga seejärel otsustas ikkagi oma palatisse vantsida, sest isegi teda ajas närvi see hobuste ja koertega rääkiv tädi koridoris.

Aeg lendas. Varsti oligi juba aeg hommikuseks kontrolliks. Asusin hoolega vererõhkusid ja temp. ja veresuhkurt mõõtma. Õnneks on numbrid eesti ja soome keeles peaaegu samad, nii, et ütlesin patsientidele nende näidud eesti keeles. :D Kõik said aru.

Viimasesse palatisse minnes läks Mari ees ja ütles patsientidele, et eesti tüdruk tuleb võtab teilt kõik näidud. Siis viimases voodis olev patsient küsis....et kas see tummo või tumme või midagi ? Ma küsisin Mari käest, et kas ta arvab, et ma olen tumm või ? Aga see tähendab hoopis tumedate juustega. :D Mika oli nii väsinud, et kui ma tal vererõhku ja temperatuuri mõõtsin siis ta norskas rahumeeli.

Ühesõnaga päris teguderohke ja huvitav öövahetus oli. Mul õnnestus isegi natuke kirurgiatööd teha. Yess. Äkki saan enne seda valmis kui sisehaiguste töö peale tuleb. No loodame.

Hommikul koju jõudes olin ikka päris kapsas. Sain 8 paiku hommikul magama ja magasin kella 16-ni. Siis pesime Kadiga pesu ja õhtul vaatasime Green Mile’i.

Mõmm helistas. Ootab mind homme Helsingisse. Tuleb siis normaalsel ajal magama minna, et homme jõuaks veits möllu teha :D

Hommik oli jälle nii unine :D Pole ka ime kui ma iga päev peale 02.00 öösel magama alles lähen.

Võtsin oma läpaka ja vantsisin uimaselt kööki tatart veisekonserviga tegema :D Sinki lõikasin kaa juurde. Ma olen ikka päris proffiks muutunud noaga konservide avamisel. Päris sujuvalt läheb. Harjutamine teebki meistriks.  Nii hea oli ikka vahelduseks tatart süüa.

Siis kõmpisin sama „energiliselt“ poodi, et midagi haiglasse süüa osta. Krabasin suvaliselt mingi saiakese ja siis riisipudingi kaneeli ja õuntega ja lonkasin bussipeatusse. Täiesti unine olin, kuigi magasin ju küll piisavalt. No ma olen nagu kass kes võib magada lõpmatuseni kui oleks võimalik.

Täna oli minu juhendajaks Salla. Ta on nii lahe. Kohe tunda, et noor inimene ja ma võin temaga olles oma roppusid ja totakaid nalju teha. :D Me ikka naerame pidevalt. Päev möödub kohe kiiremini temaga koos töötades. Ja töö läheb kaa ladusamalt.

Täna oli samuti võimalus kanüüli paigaldada kuid jälle ebaõnn ja nii halvad sooned, et isegi Salla otsustas arsti kutsuda. Jään põnevusega ilusate soontega inimest ootama.

Üks vanatädike Kertu oli osakonda juurde tulnud. Tal katus sõidab veits. Öösel olevat põranda peal chillinud. :D Ja voodisse läheb ta kaa nii kuidas jumal juhatab pikali, küll ühte pidi küll teist. Aga enamus õhtupoolikust ta kõndis rulaatoriga edasi tagasi. Ja parasjagu kui me ravimeid valmis panime arvas ta kolm korda, et see on köök kust juua saab. :D Kutsusime teda party womaniks. :D

Anna-Maija käis kaa täna. Kõigepealt küsis juhendajatelt, et kuidas nad minuga rahul on. Õnneks tuli sealt vaid positiivset vastukaja. Ja muidugi sain ma uhkusega öelda, et panin eile kateetrit ja üleüldse saan järjest paremini asjadega hakkama ning enam pole nii häbelik. :D Istusime Anna-Maijaga koridori juttu ajama. Rääkisime igasugustest asjadest. Ta küsis, et kas ma olen huvitatud suveks kuhugi tervisekeskusesse (põhimõtteliselt nagu hooldekodu) tööle minema. NO OFCORSE!! Ühesõnaga ta lubas sebida. Lahe ! Ta on nagu minu teine emme. (soome emme :D )

Õhtupoole kui me isolatsiooniga palatisse ennast valmis pakkisime kuulasid selle juures kaks patsienti rocki. No ma ikka ei suutnud niisama passida pidin ikka paar raju tantsuliigutust tegema eksole ebanormaalne nagu ma olen. Järsku kuulsin seljatagant positiivset naeru. :D Vähemalt olen ma sedasorti medtöötaja kes suudab ka teatrit teha ja patsiente lõbustada. No tore :D Sallal läks kaa tuju  heaks.

Kui me palatist lahkusime ja oma rüüd seljast võtsime siis tuli Sallal meelde, et ta unustas kirjutada lehe peale mis on igal patsiendil voodi kõrval, et kui palju ta täna vedelikku tarbis. No ta otsustas ruttu tagasi joosta ja hoidis kätt tugevalt suu ja nina ees. Aga kahjuks oli ta unustanud kiiruga, et ta oli just vahetult enne seda antiseptikumi kätele mõnusa doosi lasknud.....ning ta inhaleeris põhimõtteliselt mõnuga endale selle sisse. :D Ma soovitasin tal peale seda Kertuga pidu panna. :D

Varsti oligi kojumineku aeg. Päev möödus ülikiiresti. Kodus ajasin Kadi kööki ja soojendasin tatart. Ajasime juttu ja Kadi näitas mulle karpe mis ta oli haiglast kaasa võtnud. Põhimõtteliselt suured kandilised kingakarbid. Ma kujutasin kohe silme ees Kadit Eestisse minemas neli kingakarpi käes....lõuaga pealtpoolt toetamas. :D (Y) Hyvää Kadi!

Nüüd siis chillin natuke netis ja võibolla pärast üritan veel kirurgia õenduslugu kirjutada....ning siis tuttu!

Homme siis minu esimene öövahetus! Ja kohvi ma kaa ei saa enam juua, sest süda hakkab puperdama....pulss oli täna mingi 100 peale kohvi joomist ja raske oli hingata. Ma loodan, et homne praks ei näe selline välja....

Elagu kateeter! :D

Hommikul oli nii raske ärgata, kuna eile jäin magama umbes 3.00 ajal. Und lihtsalt ei olnud.

Sõitsin linna, et oma kuupiletit pikendada. Jälle 47 eurot lendas lihtsalt minema. No MIKS peab olema kuupilet õpilasele nii kallis ??

Haiglas oli päris töökas päev.

Õed usaldavad mind päris iseseisvalt tilkinfusioone ja ravimeid ette valmistama. Ja see mida ma kõige rohkem põdesin, et ma kogustega mööda ei paneks on nüüd minevik. See on nii lihtne ja loogiline mata. :P Yeppikayeii!

Lõunapausi ajal sai jälle räägitud soome ja eesti keele erinevustest ja naerdud sarnaste sõnade üle mis omavad absoluutselt muud tähendust.

Ning täna on see päev mil ma saan hüüda „Elagu kateetri paigaldamine!! „ :D Lõpuks ma ikka tegin selle täiesti ise ära. Seal pole mitte midagi keerulist ma ise kaa ei saa aru mida ma põdesin. :P Nüüd on mida tähistada laupäeval. (peale Mõmmi sünna muidugi :P )

Täna käisime ühele noorele 25 aastasele chikile peritoneaaldialüüsi kõrvalosakonnas tegemas. Õed muigasid omavahel, et jälle ta tuli siia puhkama. Talle pidi haigla nagu hotell mõjuma, ja kodus vaatamata sellele, et tal on mitu last ta olla ei viitsi. Einoh. Igal ühel omad soovid :D Seletas mulle väga entusiastlikult dialüüsi süsteemi. Ta oli ikka nii äksi täis. Ei noh tore kui mõni on oma haigusest niivõrd lummatud.

Käisin ühte 85 aastast naisterahvast toitmas. Ta ei saa absoluutselt rääkida. Vaatab mind oma ülikurbade silmadega ja lihtsalt avab suud kui tunneb lusikat suu vastas. Ma ei osanud temaga kuidagi rääkida kaa. No mis ma ütlen....“hyväää yeee nice“ selle peale, et sa suutäie võtab v ? Oeh....tegelikult on see päris raske kui kohalikku keelt ei valda. Kurb on ausalt! Ma nii tahaks soome keelt osata, sest siin on NII HEA.....lähen uuesti sügisel kursustele. Võibolla ma isegi oskaks midagi rääkida, aga mul pole veel seda julgust. :D Iga asi omal ajal.

Süstida sain kaa täna päris palju.

Homme siis veel õhtusesse vahetusse ja neljapäeval öisesse! Saan ka öövahetuste „mõnu“ tunda. No ei tee paha ma arvan.  Loodetavasti toimub actionit ja ma ei vaju ära! (A)

Hull reede,raske nädalavahetus ning huvitav esmaspäev.

Reede 13 möödus haiglas päris kiirelt kuna küsisin juba varakult luba varem ära minna. Nimelt oli kellelgi kõrvalühikas sünnipäevapidu plaanis ja me otsustasime Kadiga ka kõrvalühika möllu lõpuks üle vaadata. :D Päev haiglas oli suhteliselt tegus ja ma sain päris palju teha....aga see selleks. :D
Koju jõudes tervitas mind Kadi lühikestes pükstes ja õhukese särgiga :D Okeeei. Peast käis kohe läbi, et mis ma selga panen. Otsustasin siiski teksapükste ja musta särgi  kasuks (nii minulik), dushi alt läbi veits meiki näkku ja minek. Kadi oli varem sinna läinud aga ta tuli mulle vastu kuna tahtsime kingituse (Vana Tallinna ja Tallinna peenleiva koos üle anda).
Ukse peal seisi juba hunnik (paksusid) mehi kellel oli vaid rätik ümber. Ok saunamöll küll aga suht ehmatas küll. :D Läksime ruttu neist mööda sünnipäevalast otsima. Tal oli päris hea meel meie kingituse üle- eriti Vana Tallinna.
Istusin Katerina ja teise tuttavate nägude juurde. Kadi hakkas kohe mulle mingit kahtlast helesinist jooki tutvustama mis oli suures kanistris. Nägi välja nagu aknapesuvedelik aga oli hoopis mingi Sprite ja ....hmm..sinise alkoholi (?) segu. Magus oli.

Valasin endale Jägermaistrit ja jälgisin rahvast. Meie vastas istusid kolm ÜLITÕSISTE nägudega piffi kellel emotsioon ei muutunud järgneva tunni jooksul mil nad seal olid. Neil viskas vist lõbus seltskond üle ja nad läksid varsti minema.

Meil aga hakkas järjest lõbusam. Varsti pidi ka Kadi kahjuks ära minema, sest tema mees Raul pidi varsti Eestist jõudma. Mina otsustasin veel "natukeseks" sinna jääda. Imogen istus minu kõrvale ja juttu jätkus kauemaks. Proovisime mingid imelikku jooki mis pidi olema Finnish Special....maitse poolest meenutas murakalikööri. Ajasime erineva rahvaga juttu. Mingi närvidele käiv tüüp tikkus alati Immy ligi ja häiris meie juttu :D Õnneks haihtus ta suhteliselt ruttu mingi teise piffiga juttu ajama.
Tuju laes....ja kiire otsus. Läheme Solosse......mingi baar kus pidi olema 90 Disco. :) Kuigi plaanis polnud oli tuju juba nii peolainel, et otsustasime Immiga ühineda. Sünnipäevalaps(Juuso) isiklikult viis meid autoga kohale (loomulikult roolis oli tema kaine sõbranna).
Sissepääs oli vist 2 eurot aga Juuso tegi välja :D Leidsime ka ülejäänud rahva kes oli sünnipäeval ja ühinesime seltskonnaga.  Pidu oli vinge! 90ndate muusika ja lõbus seltskond. Siis kui Nirvanat lasti siis ma ei suutnud ennast talitseda krabasin suvalise kõrvalistuja käest kinni ja tantsuplatsi vallutama! Ning ka järgneva Offspringi loo ajal ma ikka tantsisin nii, et põrand värises. :D
Mingi aeg kui me väljas värsket õhku hingasime jõudsid sinna ka Gream ja ülejäänud. Nad istusid millegipärast karaoke poolele. Ootasin siis  "põnevusega", et äkki tuleb mõni hea karaokeesitus. Ja ma ei pidanudki pettuma. Mingi tüüp laulis System of a downi- Chop Sueyd ! Täitsa pekkis. Meil võiks püssikas selline karaoke olla. Ma läksin nii hoogu, et omamata mikrofoni ma laulsin temast sajaga üle. :D Laua taga istujatel jäi suu lahti...eriti Immil :D

Pärast läkisme enda laua taha 90ndate poolele tagasi. Üks tüüp käis mingi piffiga tantsimas (juba suht peo lõpupoole) ja nad said ägedad kollased särgid ja nokatsid kirjaga "Everybody dance now". Enne äraminemist küsisin naljaga pooleks Dj-lt, et ega särke üle ei ole? Ta ütles, et nokatseid on ja võttis endal särgi seljast-särke on nüüd kaa :D OMG. Einoh. Kiiti! Särgi seljapoolsel poolel oli "Everybody 90 dance now" ja ees oli "Crew". Fine then. Nüüd on mul veel ägedam särk. Õnneks on puhas ja lõhnab uue järgi :D
Väljas ootasime taksot. Tuli suur buss kuhu me mingi 7kesi sisse istusime. Tee peal klõpsasime veel napakaid pilte. Peo meeleolu oli ikka sees kuid Immi pidi järgmine päev Helsinkisse sõitma nii, et läksime ühikasse jättes ülejäänud rahvaga hüvasti.
Ühikas ikka ei saanud veel rahu, pidime kõigi uste peale kell 5 hommikul koputama. Unine Kadi on nii nunnu :) Mina vist ei olnud eriti nunnu tema jaoks kui klopsisin ukse peale ja küsisin kui ta uksele tuli, et "MIS TEED? " Eino Fuck Ella ! Arva ära ? :D Ajasime Greami kaa üles. Hüppasime rõõmsalt tema tuppa ja ajasime talle mõnda aega segast juttu. Siis oli vaja mul loomulikult veel Kristjanile helistada ja vennale. :D Napakas. Istusin veel kuueni Facebookis ja õgisin vahvleid.
Hommik kadus.....ärkasin kell 17.00. Enesetunne oli.....kirjeldamatu. Nädalavahetus möödus suhteliselt oma toas pohmakat põdedes.
Täna siis Esmaspäev! Tööle ei viitsinud absoluutselt minna. Aga kohustus sunnib tagant. Päris lahe praksipäev oli. Täna olin esimest korda eesti keelt oskava Mariga. Ta on päris chill. Haiglasse jõudes käisin ka Mare juurest läbi ta andis mulle mingi sooduskupongi Linda-Lineile. Lahe Mai lõpus käin vist Eestis veel korra.
Raporti ajal seletas mulle Mari kõikide patsientide haiguslood. Siis käisime kohvil ja ma tutvusin ülejäänud personaliga keda ma polnud veel näinud. Nad naersid mingi arsti üle. Ma sain ainult niipalju aru, et jutt käis Pinocciost. Siis Mari selgitas mulle, et nad soovitasid arstil endale peenise peale Pinoccio tatoveerida, et siis jägida kuidas tema nina kasvab. :D Ok siis.
Täna sain ka päris iseseisvalt p.o. ravimeid valmis panna. Pea käis vahepeal ringi, et kus on mis ravim aga hakkama sain. Nii lahe. Siis tilkinfusioonid, dokumentatsioon jne jne....
Mul avanes ka võimalus kanüüli panna. Olin rõõmsalt nõus ja tõttasime palati poole. Kahjuks olid sellel vanainimesel veenid täiesti nähtamatud ja nahk nii kõva, et isegi õde ei saanud sellega hakkama. Kutsusime osakonna arsti. Temal õnnestus.
Vihma hakkas sadama....äkki peseb lumeülejäägid maha. Lumest on kopp ees.
Kodu chillisime Kadiga köögis ja ma tegin makaronid hakklihaga valmis. Lõpuks viitsisin sooja sööki teha. :D
Rääkisin veel mõmmiga juttu. Plaan on ikka Helsingisse laupäeval põrutada.
Hyvä yöta!

Really good day !

Hommikul sai nii kaua magatud....mulle ikka istuvad õhtused vahetused. Ärkasin alles 11 paiku ja kobisin dushi alla ning siis hommikusöök ja 13 ajal poodi haiglasse süüa ostma ja koju külmkappi vorsti ja juustu.

Haiglasse jõudes käisin Kadi juurest läbi ja viisin talle toidukraami, et ta koju külmkappi need viiks, kuna tema pidi varsti lõpetama.

Osakonnas täitsime juhendajaga paberimajandust ning siis asusime tööle. Kõigepealt jagasime ravimeid ja valmistasime hulganisti tilkinfusioone ette.

Päev oli nii töökas, et kohvile pääsesime tavalisest paar tundi hiljem.  Juhe on praegu nii koos, et ma ei suudagi meenutada mida ma kõike täna tegin.  Ikka vererõhu mõõtmine ja veresuhkru ja kehatemperatuuri jnejne....

Aitasin ka teisel õel (see nooreke- Salla oli vist tema nimi) patsientidel enne magamist mähkmeid vahetada ja riideid patsientidel jne. Me ikka naerama alati enne palatisse sisenemist kui mask ja kindad ja suur helesinine rüü seljas, et kui seksikad me välja näeme. Positiivne suhtumine ja naeruga ebameeldivatele protseduuridele vastu minemine aitab ikka nii palju kaasa. Kõik möödub sujuvalt ja lõbusas meeleolus.

Ööseks sai jälle hunnikuteviisi tilkinfusioone paigaldatud. Samuti paigaldasime ühele prouale kateetrit....ma jälle assisteerisin päris edukalt. Järgmine kord lubasin täiesti iseseisvalt seda teha ning tähistada hiljem. :D Seal pole mitte midagi rasket ju :D Aga assisteerida on ikka kindlam esialgu.

Õnneks olen õppinud negatiivseid emotsioone endast sujuvalt välja laskma. Ma mõtlen seda, et ei võta enam teiste hädasid ja probleeme nii südamelähedale. Tunne pole enam nii raske kui alguses.

Õhtul tuli öisesse vahetusse ka minu uus juhendaja, kes tahtis mind täna näha. Ülichill naine. Ta oskab ka eesti keelt- ise enda jaoks huvi pärast õppis kuna Eestis reisil olles hakkas talle see keel meeldima. Räägib päris sujuvalt. Ja nii me siis istusime seal kabinetis ja rääkisime neljas erinevas keeles- soome, inglise, eesti ja vene. Ja naeru jätkus kauemaks. :)

Vahepeal ütles Salla, et ta viib mu ise hoopis täna koju, kuigi ta ise elab Haminas.

Umbes poole kümne ajal läksime riideid vahetama. Õnneks ta teadis enamvähem kuhu sõita ja me leidsime päris kiiresti Kärkissaare üles.

Koju jõudes oli Kadi mulle toitu ahju jätnud- nii armas.  Tuju läks veelgi paremaks kui see oli enne. Siis kui ma olin kõhu täis söönud koputas keegi mu uksele. Need olid kreeka tüdrukud, kes olid mulle tänutäheks selle eest, et ma neile Eestist peenleiba tõin  imemaitsvaid kohupiimasaiakesi küpsetanud. Nii armas ikka! :)

Üks poola chikk saatis mulle sünnipäevakutse, nad homme teises ühikas peavad. Astun vähemalt korraks läbi ma arvan.....kui väga väsinud koju tulles ei ole. Aga ma arvan, et ei ole kuna imekombel on mul õhtuks energiat topeltkoguses. (siit ka põhjus miks homme natuke varem ära küsida (A) )

Mõmmiga panime plaanid paika. Järgmine nädalavahetus siis Helsingisse, kuna tal on sünna. Vinge ! :P 

Saabumine väikeselt puhkuselt Eestist ning uus päev uues osakonnas!

Eile õhtul saabusin lõpuks peale pikka ja väsitavat teekonda Kärkissaarde. Tunne oli väga hea.....arvestades, et kell 9 hommikul algas teekond Tartu bussijaamast ja kell 21.00 saabusin alles sihtkohta. Liiga väsitav on ikka see tee(eriti laevaga 3,5 tunnine loksumine), järgmine kord proovin lennukiga tulla.

Kodus oli ikka nii hea olla. Ja nii kurb oli ära sõita kui päev enne ärasõitu tuli Iris minu juurde ja ütles: „emme mul on nii kurb, et sa ära sõidad, et lausa pisarad tulevad silma“....silmad endal märjad...oeh... õnneks oli tal hommikul lõbusam tuju ja äraminek polnud nii raske.

Täna sain õnneks päris kaua magada, kuna käin nädalalõpuni õhtuses vahetuses. Ärkasin juba enne äratuskella. Sättisin end valmis jõin ühe tee võileivaga ja ruttasin bussipeatusse. Õnneks tuli varsti ka buss.

Olin haiglas juba u. 13 ajal. Läksin enda osakonda (6B-nefroloogia), tutvustasin ennast ja küsisin, et kus on Mari või Niina. Öeldi, et Niina tuleb kuid hiljem. Ootasin siis tund aega nagu möks oma osakonna juures. Nõme tunne oli mitte soome keelt osata ja minu arvates ei osanud minu osakonnas keegi ka inglise keelt. Lootsin, et Niina vähemalt oskab kuna Anna-Maija ütles, et juhendajad ikka oskavad.

Vahepeal käisin eelmises osakonnas oma praktikapäeviku järel. Niina oli ikka nii armsa iseloomustuse kirjutanud minu kohta ja isegi südame alla joonistanud. Nii armas osakond oli ikka! Igatsen : (  Viisin neile suure paki Kalevi komme ja Tallinna peenleiba.

Käisin vaatasin ka mida Kadi teeb. Päris chill osakond, istu päev otsa ja täida muudkui pabereid. Tal on veel eestlannast juhendaja kaa. Eriti chill. Patsiente kaa pole eriti osakonnas ainult väga vähesed kes lähevad opile. Aga ka selline kogemus tuleb minu arvates vägagi kasuks, saab paberites tuhlata.  Palusin Kadil minuga kaasa tulla kuna kell oli peaaegu 14.00 aga minu juhendajat ikka veel polnud, et äkki Kadi oskab soome keeles küsida kuna ta tuleb.

Osakonnas olid juba uued näod-nii soojad ja rõõmsad- Tervetuloa osasto 6B :)...mul hakkas juba veits parem....ning siis tuligi Niina kes tuli välja, et on pärit Moskvast seega saan kasutada oma vene keele oskust ning minu teine juhendaja Mari on eestlanna.....yeii :D

Alguses olin Niina sabarakk. Järgnesin talle igale poole. Osakond on peaaegu samasugune nagu 8B. Abistasin teda ravimite jagamisel ning jälgisin hoolikalt paberitööd. Ta seletas mulle üksipulgi kõik meie patsiedid lahti. Igasuguste hädadega inimesi on ikka. Väga paljud on sellised kellel polegi täpset diagnoosi ja kes on lihtsalt kõhuvaludega saabunud. Üks noor vene kutt aasta minust vanem oli seal juba päris pikalt Meningiidiga isolatsioonis. Kui käisin tal palavikku ja vererõhku mõõtmas oli lõpuks nii hea tunne patsiendiga vabalt vene keeles suhelda.

Mingi aeg võttis mind teine juhendaja üle. Vahepeal oli minu juhendajaks üks noor neiu (minust vist 4 a noorem), ta oli ise seal osakonnas vaid kuu aega töötanud. Jagasime ravimeid, mõõtsime vererõhku, palavikku, tegime süsti jne... Ühel voodihaigel Alzheimeriga vanatädil õnnestus mul isegi esimest korda praktikate jooksul mähet lõpuks vahetada. Õnneks oli ta enamvähem puhas. (A) Tema pojapoeg käib teda vaatamas, siis ta ainult istub ja vaatab teda. See tädi näeb nii kurb välja. Loodetavasti ei pea keegi minu sõpradest-tuttavatest mitte kunagi oma elus oma lähedasi sellistena nägema.

Kõrvalvoodis tädi rögastas pidevalt neerukauss ja salvrätid käes. Ma ei saanud aru,et mida ta rögastab kui tal tuleb suust vaid tatti. Päris häiriv võis see teiste palatisolijate jaoks olla. Õde ütles, et ta teebki nii hommikust õhtuni  väites, et tal on palju lima kurgus mida tegelikult pole. Huuh. Enne oli meil Kadiga rögatüüp, nüüd on mul ka rögamemm.  Ööseks paigaldasime talle mitte maski niiske hapnikuga vaid need staffid mis ninna käivad, kuna mask ei sobinud talle...see ajas ta veel rohkem näost punaseks ja higiseks. Ta ikka maha ei rahunenud, rögastas niikaua kuni okset tuli. Õde pani talle neerukausi alla ja siis otsis silmadega järgmist. Ma viskasin ruttu tema hambaharja ja kammi ühest välja ja ulatasin talle selle :D Nii pidi ta iga õhtu tegema. :D Masendav.  Ühesõnaga- päris hull osakond. :D Aga mulle meeldib!

Õnneks üks õde sõidab Kärkissaarest mööda ja ta sai oma mehega mind koju visata. Mingi kutsa oli kaa auto peal kes pidi päris kuri olema ja haukuma võõraste peale. Perenaine imestas, et ta mitte kordagi minu peale ei haukunud ja nuusutas lihtsalt rahulikult kätt.

No mina olengi ju headuse etalon :D Isegi kurjad koerad muutuvad leebeks.

Päris hea oli vahepeal kui ma ühe glükoositableti pätsasin osakonnas ja siis kui kõik õed olid kabinetis läks mul see tablett kurku. No nii hullult hakkas kipitama, et ma olin sunnitud kabinetist välja jooksma köögi poole, et võimalikult ruttu endale vett sebida. :D Ei maksa nii ahne olla :D

Ootan põnevusega homset päeva. Tahaks juba eesti juhendajaga kaa kohtuda.