Rahaaaaaa!!! ???? :P

Haiglasse jõudsin u. 7 ajal. Pool tundi vaba aega :D  Panin oma ülimugavad ja ilusad rohelised kirurgiaosakonna riided selga ja läksin kohvi jooma.

Suundusin kabinetti uurima, kes siis täna minu juhendaja on. Sain tuttavaks Anuga, kes oli meelsasti nõus minuga olema. Ta oli täna aula-sairaanhoitaja. Ehk siis tegeles nende patsientidega kes tulid opilt. Valas neile kohvi ja andis juhised koduhoolduseks.

Üks uus chill arst oli kaa täna tööl. Viskas nalja alati ja oli ülipositiivne. Üleüldse on mul jällegi hea tõdeda, et ma sattusin osakonda mis on täis positiivsust. Ja mitte ühtegi mähkmevahetust, patsiendipesu ega megakiiret paanilist jooksmist mööda osakonda.

Istusin lugesin soome keelseid silmakirurgia materjale ja tõlkisin omaette. Nii mõnus....vaid kohvitass oli puudu. Siis kui uued patsiendid tulid, tilgutasin silmatilkasid ning üritasin midagi soome keeles purssida jälle. No hakkab vaikselt tulema. Peab rohkem keeleõpingutele nüüd keskenduma.

Enne äraminekut palus osakonnajuhataja ladu üle vaadata, et homseks oleks kõik vahendid olemas. Tõin siis puudujäävaid asju ning seejärel lammutasin pappkaste.....ehk siis hüppasin nende peal. :D

Jooksin bussile ning koju jõudes vajusin jälle ära....täna oli kuidagi eriti väsitav. Ärgates kutsusin Viktoria endaga poodi kaasa. Jalutasime ja rääkisime. Nende niiöelda kasvataja sõitis tagasi saksamaale nüüd nad ootavad kuni keegi uus saadetakse.

Ülejäänud sakslaste punt oli grillima läinud. Siis kui tagasi jõudsime istusime kööki sööma ja nad jõudsid samal ajal tagasi, ujumisrõngad ja käterätid käes. WTF? Väike šokk tabas meid. Ja nad olidki ujumas käinud. Brrr mulle piisab vaid ette kujutada kui külm vesi võis olla....ja juba hakkabki külm.

Täna on õppimisevaba päev. Ei jõua. Homme üritan siis oma kirurgiaga ühele poole lõpuks saada.

Vahepeal chekkasin oma pangaarvet, mis oli peaaegu tühi. Õnneks lubas Kristjan kanda ja ma saan homme kahe kuu arve ära tasuda. Protsendid on kaa juba peal :D Irw. Aga masendusse pole mõtet langeda. Graeme jättis ketšupt ja makarone ju veel on. Hakkasin nii naerma kui Kristjan meie suurt siiamikassi kassat kodus raputas ja õnnelikult kommenteeris....näed raha lendab! :D Mul on nii hea meel, et me suudame üheskoos alati positiivsed olla. Ma nii igatsen teda! Kuiiiii väga ma tahaks kallistada teda ja Irist ja ema....

Homme tuleb Imogen. Ma ei  jõua teda ära oodata. Ja siis 4 vaba päeva. Hmmm....peab midagi huvitavat välja mõtlema ja tegema.....midagi sellist milleks raha pole vaja :D

Aivo pakkus välja, et ta kingib mulle sünnipäevaks telgi, et ma ei peaks lageda taeva all ketšupipudel kaisus magama. :D Ja siis mõmmi siia saatma, et ta mulle süüa teeks. Oiijah...unistada ju võib.

Ok. Loodetavasti läheb homne päev kiiresti! :)