04.05.2012

04.05.

Vahepeal siis Eestis käidud :P Nii mõnus puhkus oli.

29.04 oli praktikal minu juhendajaks Paula. Päris hea päev oli. Mul õnnestus isegi esmakordselt täiesti iseseisvalt kanüül paigaldada. Sellest võib sõltuvusse sattuda :D Päris hea tunne oli ikka kui see õnnestus nii nagu vaja! I wanna do thaaat again!

Anna Maija käis kaa haiglas. Tuli välja, et see mees kellele ma kanüüli paigaldasin oli tema endine õppejõud :D

Peale praksi võtsime oma kohvrid ja põrutasime ruttu bussiga kesklinna bussijaama, et alustada meie ränka teekonda kodumaa poole. Õnneks ei pidanud Helsingi bussi eriti kaua ootama.

Helsingisse jõudes jooksime ruttu kesklinna esimesest ettejuhtuvast restost läbi, ostsime süüa laeva peale ja ruttasime meie armsale Linda line’ile. Ma veendusin uuesti selles, et kui peaaegu terve tee on munakivi tee siis on väga mittekasulik omada suurt ratastega kohvrit ning eriti närvi ajab kui rataste vahele satub mõni väike kivike ning sa pead hambad ristis taluma seda õõvastavat kriginat.  

Laeval nautisime sööki ning tee peal Eestisse ostsime ka ühe piiiisikese mandlilikööri. Ma üritasin olla kaval ja valasin selle Coca-Cola topsi, et liigset tähelepanu vältida. 

Terve tee ajasime juttu ning mängisime Uno-kaarte. Vahepeal kritseldas Kadi aknale Spooky ning alustas Irise joonistamisega kuid sellest sündis hoopis *ittuv metslane. :D Teekond möödus suhteliselt kiiresti.

Tallinnasse jõudes kohtasin Liiviat kes õppis kunagi kutsekas müüaks vist ning me võtsime kolme peale takso ja sõitsime bussijaama. Ning seejärel väga piinarikas teekond Tartusse mis venis ja venis....

Tartus tuli musi bussijaama vastu ning me kõndisime käsikäes koju. Ülim.

Kodus veedetud aeg oli mõnus. Romantika Kristjaniga sushi seltsis....mmm. Lõbus õhtu vanemate seltsis.  Ning „girls night“ Liisbetiga Zavoodis ning seejärel kusagil korbis(Vironia?) selle kõrval. 

Ning pärast seda õnnestus ka Iffuga kokku saada ning lõkke juures juttu ajada. Koju jõudes ootas mind musi. :P Urr..

Vahepeal enne ärasõitu tuli meie ühikasse punt sakslasi. Alguses arvasime, et nad on uued Erasmuse välisüliõpilased. Tervitasime neid ja üritasime juttu ajada. Kuid nad rääkisid saksa keeles vastu ja meil oli raske nendega suhelda. Kui meie üliväsitav teekond Tartu-Kotka lõppes ning me Immi ning Greamiga köögis rääkisime tuli välja, et need sakslased olid köögis kakelnud ja nõusid lõhkunud.Ning nad olid Kadi juustu ära söönud ning paljude teiste elanike toidukraami luba küsimata. Kuulsime niipalju jubedaid lugusid neist, et enam ei julgenud pärast seda kööki kaa minna kui keegi neist seal oli. Otsustasime õppejõududele teatada, et me elame vaimse terrori all. Nad olevat veel mingite mentaalsete probleemidega ning mõned neist ka endised narkomaanid. Great.

Nüüdseks peale seda kui õppejõud neid hoiatasid, et nad peavad normaalselt käituma muidu lendavad siit on nad end kokku võtnud ning äkitselt on mõnedel neist ka inglise keel meenunud, väljaarvatud ühel SUUREL tüdrukul(Hooga-Booga girl), kes vaatamata sellele, et me saksa keelt ei oska, teades sellest ikka karmi saksa keelt meile näkku tulistas. Täna rääkis Anne-Heikka, et neil ei ole lubatud siin juua alkoholi ning isegi šokolaadi ja jäätist süüa. Nad on siin ümberkasvatamise programmi raames.

Täna käisime Kadiga koolis ning saime Anna- Maijaga kokku. Me pidime minema mingile koosolekule mis oli mõeldud välismaa noortele kes tahavad töötada soomes. Kahjuks ei saanud me seda Timot kätte kes pidi koosoleku korraldama, kuid õnneks toimub koosolek siiski järgmisel nädalal. Siis käisime Pasaatis terve ülejäänud päeva ringi lootes midagi ilusat osta. Siis ma veel ei teadnud, et ma ei saa isegi toidupoes enam kaardiga maksta :D Õnneks oli musi mulle veidi raha kaasa andnud (AITÄH kallis) ja ma ei seisnud kassas nagu napakas teadmata kuidas edasi käituda. Pasaatist ostsin endale Toweri mängu. See on nii hea ja kaasahaarav!

Õhtul pidi toimuma meie köögis sakslaste ja hispaanlaste „omletipidu“ kuhu olime kutsutud ka meie.  Istusime Immyga köögis ja jõime Eesti Gin long drink’i , vaatasime hokit ja mängisime Towerit. 

Hiljem tuli välja, et rahvas kokkab hoopis kõrvalühikas.

Otsustasime Kadi ja Immyga sinna minna. No omletipeost oli asi ikka päääris kaugel. Kokkamine toimus kusagil teise korruse ülipisikeses köögis. Esimene vaatepilt oli kohe see kuidas mingid Cuba kutid hööritasid oma puusadega. Lauad olid paksult alkoholi täis. Enamus oli muidugi juba joodud. Toitu valmistati kaa. Kutid valmistasid ette vägagi isuäratava kana ja panid selle ahju. Kuna pliit oli seina taga ei näinudki ma päris täpselt mida nad sinna juurde veel valmistasid. Kokapluus oli igaljuhul ühel tüübil seljas :DVahepeal toodi meile prooviks praetud sealiha(pigem peki)tükikesi. Ja sakslased kellel polnud lubatud juua alkoholi ega süüa midagi magusat jõid koos oma kasvatajaga rummi. Fine!  Mingi aeg võttis Immy plasttaldrikud ja me läksime alla lauda katma. Katsime hoolikalt laua ja jäime toitu ootama. Toitu aga ei tulnud ja ei tulnud. Väga masendav ja alandav tunne oli :D Aga me naersime koos selle üle. :D

 Otsustasime üleval käia ja uurida mis toimud. Meile jooksis trepi peal vastu kutt kes ütles, et söömine toimub üleval. Piilusin korraks kööki....köök oli paksult sigaretisuitsu täis (MIKS ALARM TÖÖLE EI HAKANUD????) ja polnud absoluutselt tõmmet sinna tagasi.  Läksime Immy ja Kadiga tuppa ja tegime ise endale süüa. Pizzat :D Siis vaatasime koos filmi „Orphan“  ning öösel kobisime magama. Film oli päris hea. Üks koht oli nii õudne, et pistsime kõik kooris kiljuma....hea, et sakslased kõrvalühikas olid. Enne magamaminekut laulsin veel ühele sakslasele Shni-Shna-Shnapit !:P