Hommikul istusime bussis kohe kaugemale, et hoiduda rögatüübist. Õnneks teda ei tulnud. See on tõsiselt ebameeldib kui keegi rögastab terve tee.

Liftis nägin oma eelmist juhendajat, kes oli mul sügisel. Tal oli väga hea meel mind näha. :)

Kohale jõudes kuulasin õdede raportit ning siis igapäevase rutiini juurde tilkinfusioone ette valmistama ning paigaldama.

Seejärel valmistasime ühe naisterahva opiks ette ning viisime opisaali. Opiblokis tekib mul alati nii kõhe tunne. Selles haiglas on see ikka meeletult suur. Umbes 15 või isegi rohkem opisaali.

Täna sain päris iseeisvalt ühelt suurelt tädilt dreene eemaldada. Õnneks ta ei tundnud midagi. Enne aitasin teda natukene pesus. Päris hull- viskab umbes dreenid eest ära ja siis tagasi. Ei tea kas ta üldse midagi tundis. Karm mutt. :D Üritasime talle hiljem kanüüli paigaldada. Teise korraga õnnestus.

Täna nägin lõpuks ka kateerti paigaldamist naisterahvale. Seekord ma assisteerisin kuid juhendaja ütles, et järgmine kord teen täiesti iseseisvalt. Jippii ??

Üks naine läks pisikesele müoomi eemaldamisele günekoloogi kabinetti. No ma hüppasin kaa sisse. Kui ta püksid jalast võttis tundsin ma enim puudust värskest õhust. No see oli tõeline laiba lõhn ma arvan. Arstid ja õed vaatasid kaa anuvalt akna suunas. Hiljem kui ta ära läks tehti kõik aknad lahti. Woooh. Protseduur ise oli kaa päris vastik. Ma ei hakka parem kirjeldama muidu tekib mul jälle see „aroom“ ninna.

Päev oli nii tihe, et hommikukohvile pääsesime tavalise 8.00 asemel kell 10.30. Hiljem tuli 12 ajal Kadi ja me jõime veel kohvi, sõime võileibu ja ajasime juttu.

Kadi läks täna Eestisse. Veab. Hyvä matkaa Kadi!

Tahtsin veel täna seda haiglapastorit intervjueerida kelle kohta ma oma õenduslugu teen. Kuid ta oli täna nii väsinud, et ma lähen teda hoopis homme tüütama. Tal oli kunagi Helsingis munasarjade pahaloomulise vähkkasvaja lõikus. See tekitas omakorda suuri tüsistusi ning uriin kogunes kõhuõõnde. Nüüd on ta siis siin.

Ühel naisterahval minu osakonnas oli rinnanäärme vähkkasvaja mis eemaldati juba rohkem kui nädal tagasi. Kahjuks on tal seal nii ulatuslik bakteriaalne infektsioon, et teda surgitakse ja kiusatakse nüüd iga päev. Nii valus on vaadata. Terve keha on sinakas-kollakas-punakas-pruun. Mõnel ikka üldse ei vea . :(

Koju oli nii imelik ilma Kadita sõita. Sain haiglast tavalisest peaagu kaks tundi hiljem tulema. Marega oli kaa ju vaja lobiseda pool tundi. Põhiliselt ikka minu homme intervjueeritavast patsiendist. Istusin bussi peale ja unistasin rohelisest teest ja syöödavast-juoodavast :D Ja nagu eikusagilt ilmus bussi nagu ilmutus meie rögatüüp. Ja istus täpselt minu taha. Ausõna oli selline tunne, et kui ta rögastama hakkab löön tal selle röga kotiga kurku kinni. Õnneks oli ta vait.

Koju jõudes sõin natuke ja siis vajusin tunniks ajaks magama. Seejärel chillisime Fiona ja Emmiga köögis ja kontrollisime mu küsimusi mida mul homseks intervjuuks vaja läheb. Patsient kinkis Emmile täna mingid imelikud neoonsed värvilised kummist loomakujud :D Laotasime nad laua peale ja mängisime äraarvamismängu. :D Haah.- lapsed.

Alarm hakkas jälle üürgama. :D Kobedad päästeteenistuseonud käisid siin ringi :D

Kavatsen nüüd natuke netis olla ja seejärel sügavasse unne vajuda....