Finally! Magasin niiii kaua kui tahtsin. Kui välja arvata see väike insident, et kell 4 hommikul hakkas tuletõrjealarm täpselt minu ukse taga üürgama. Panin ruttu riidesse ja hüppasin välja vaatama mis toimub. Ühikarahvas oli kööki kogunenud. Koputasin Kadi uksele, et vaadata mis tema teeb. Üüberunine Kadi tuli vastu ja ütles, et ta magab ja ta kuulis kuidas naabertubade rahvas rääkis, et hoopis kõrvalühikas toimus midagi. Miks siis täpselt minu ukse juures üürgas alarm? :S Tuligi pärast välja, et klubist saabunud kõrvalühika rahvas oli köögis suitsetanud.
Kui alarm lõpuks vait jäi üritasin magama jääda.....10 paiku helistas Kristjan. Magasin veel kaks tundi.
Ajasin ennast kööki, et midagi süüa. Peale munade ja juustu meil eriti enam sööki polegi. Syööödavat....Juoodavat....pliiiiiis. :D Naljakas. Vaesed ühikarotid soomes. Lausa filmi võiks meie seiklustest siin teha. Hea komöödia. Praadisin siis endale kaks muna ja õnneks olid sakslased kes koju sõitsid, enda söögikraami meile toonud siis ma rottisin sealt ühe saiaviilu. Nuux. Dami tuli kaa kööki ja me kutsusime teda meiega õhtul ühinema. Otsustasime Kadiga, et läheme chekkame täna lõppude lõpuks selle kuulsa Amarillo üle. Eks näis mis saab. Arvatavasti me enam sinna ei naase. Või siiski....? (sellest täpsemalt siis homses blogis :D)
Käisime just linnas toidukraami sebimas ja sukki, et ikka seelikud jalga panna. (A) Saime mõnusalt soodsa hinnaga staffi. Oleks eestis riided nii odavad.
Toidupoes oli isegi kurk nii kallis, et paha hakkas. Tahame hakklihakastet täna teha. Jalutasime rahulikult poes ringi kui äkki hakkas riiulitele võre ette langema. Õnneks me olime hakklihariiulite juures ja NAPILT mõlemad kiljudes nagu 13 aastased jõudsime ühe hakkliha krabada ja korvi visata. Mingi müüa naeris meie üle. :D Ülejäänud kraam oli juba õnneks korvis. Päris raske oleks vist hakklihakastet ilma hakklihata teha?
Bussipeatuses arutasime „teadlikult“ mis bussid Kärkissaarile lähevad. Bussi sisenedes otsustasime siiski üle küsida bussijuhilt. Kadi siis küsis. Bussijuht vastas midagi, Kadi ütles vaid „OK“ ja liikus istuma. Ma küsisin, et kas läheb siis? Kadi vastas rahulikult, et ta ei saanud aru, mis bussijuht vastas aga küll me aru saame kui ei lähe. Jälle saime naerda nii, et kõik bussisolijad vahtisid. Õnneks sõitis see buss õigesse peatusse.
Varsti läheme kööki hakklihakastet kartulitega tegema. Loodan siiralt, et meie superkokaoskused meid täna alt ei vea.
No comments:
Post a Comment