Osakonnas olid uued näod. Sain nendega tuttavaks. Pea oli nii sassis. Ma ei saanudki aru kes või kus on mu juhendaja. Homme pidi tulema. Jõlkusin siis ühe inimese sabas ja siis teise ja siis kolmanda.
Vahepeal aitasin ühte dementset vanaprouat duši all. Ma rääkisin temaga eesti-soome segu. Aru ta midagi eriti ei saanud kuid oma ülesande sain ma tehtud. Sain ta isegi riidesse vaatamata sellele, et ta oli minust 3X suurem.
Mitte midagi polnud osakonnas teha seega otsustasin vaatama minna äkki on Kadi osakonnas midagi. Seal toimub alati midagi. Ütlesin oma osakonna õdedele, et lähen ja nad lubasid mul minna.
Varsti tuli Kadi osakonda Anna-Maija ning saime talle oma muresid ja õnnestumisi rääkida. Ta mainis, et minu osakonna õed on kurjad, et mind pole. OMG paanika! Ütlesin Anna-Maijale, et mul pole seal midagi teha. Ma ei taha niisama kaa istuda ja pealegi ei olegi mul konkreetset juhendajat kellega olla.
Ruttasin oma osakonda. Vabandasin. Nad polnud absoluutselt pahased nad olid pigem mures, et kuhu ma kadusin.
Aitasin toitu jagada hooldajal kuni Anna-Maija nendega vestleb. Peale Anna-Maija lahkumist muutus ka päev. Lõpuks märgati ka mind ja kaasati tegevustesse. Olin peaaegu alati ühe õega koos. Täitsime dokumente ja ta seletas mulle kõike. Viisime-tõime patsiente opisaalist. Abistasin seda vanatädit keda eelnevalt pesin söömisel,paigaldasime ühele rasedale naisele lapse südamelöökide kuulamiseks seadmeid jne jne. Ühesõnaga tegevust jätkus ning ma ei märganudki kui kell sai juba niipalju, et vahetus hakkas lõppema. Lootsin, et Kadi pole vahepeal koju läinud.
Vahepeal hommikul käisime ka Mare juures ja saime jälgida kuidas Mare holtereid pani. Olin seda juba sügisel näinud kuid ikkagi oli huvitav. Võtsin ise ühelt naisterahvalt need ära kaa.
Minu lemmikpatsient läks täna koju. :( Minu tõlk! Ta oli nii armas ja mulle nii meeldis selle naisega suhelda. Ta teadis nii hästi inglise keelt ja ta oli alati nii hea ja abivalmis. Ja naljasoon oli kaa hea. :D Eemaldasin tal kanüüli ja siis seljast epiduraalkateetri. Dokumente õega täites märkasime, et ta on pastor. Nii vinge! :) Kui ma osakonnast ära hakkasin minema jätsin temaga hüvasti ning ta soovis mulle kõike kõige paremat. Nii hea tunne oli.
Koju jõudes läksin magama ja ärkasin alles kell 18.30. Näksisin Kadiga köögis natuke eilset sööki.
Oligi selline imelik päev.
No comments:
Post a Comment