Saabumine naaberriiki. (kõhulihastepäev :P)

„Kui Ella ja Kadi Helsingisse saabusid, oli buss juba läinud!“

Kõigest 1,1 km, ütles Kadi. Ja me ruttasime oma kohvritega sadamast bussijaama. Teekond oli pikk, kiire ja väsitav- arvestades seda, et kõndisime vastutuult munakiviteel raskete kottidega. Eriti tore oli see, et punt närvirakke hävis iga kord kui minu armas kott tegi „käuks-käuks“ - selle reisikoti plastmassrattad EI OLE mõeldud munakivitee jaoks! 

Lõpuks me siiski leidsime bussijaama, aga mis oli juba läinud, oli buss Kotkasse. Ootasime järgmist.

Bussis oli nii külm. Aga tuju oli ikka hea! Vaevalt, et keegi suudab mõista meie naljasoont ja fantaasiat mõningate meditsiinisaavutuste kohta- eriti stoomikoti. Aga siinkohal ma eelistaks mitte detailidesse laskuda.

Ma olin nii väsinud ja unine, kuid ometi suutsime me terve tee Kadiga juttu ajada ja naermisega oma kõhulihaseid treenida! Super! Loodetavasti me ei häirinud teisi bussisviibijaid. (A)

Kotkasse jõudes selgus, et peame veel mõnda aega Sarit ootama. Otsustasime kuhugi maha istuda ja ühe mõnusa kuuma tee juua, sest, et põhjamaa on ikkagi karge ja külm! Kuna BACK ROOM (meie lugesime black room) oli kinni läksime lähimasse kohvikusse. See oli omaette kogemus. Meid tervitas aasia naine oma tütrega. Koht oli selline, et Eesti tervisekaitse sinna siseneda ei sooviks. Tellisime kaks teed ning perenaine valas kannust tassidesse kaks teed. Maksime ära ning järsku olid teed kadunud. Vaatasime üksteisele Kadiga otsa ning siis kostus „tinn“- tee sai mikrolaineahjus valmis. Ristisime selle „mikroteeks“ ja jõime naerdes selle ära.-maitses halvasti.

 

 Varsti saabuski Sari suure bussiga ning me kihutasime ühikate poole.

Tee peal näitas Sari meile poodi, mis asus ühikatele päris lähedal. Ühikas saime võtmed ning läksime oma tubadesse asju lahti pakkima. Täitsa ok toad on. Kuid mitte 300 euro eest kuus L ! Kui asjad said pakitud otsustasime rahvaga tutvuma minna.

Rahvast on siin palju- kreekast,tšehhist,saksamaalt,leedust,inglismaalt. Viisime neile tervituseks Tallinna peenleiba ning Vana Tallinnat. Kuna oli laupäev kutsuti meid õhtul kluppi, kuid meie eelistaks pigem siis juba....rockiklubi? Siiski 21 ajal kui rahvas elutuppa kogunes liitusime ka meie. (sellest aga hiljem)

Vahepeal otsustasime Kadiga selles poes käia mida me teepeal nägime. Maanteele jõudes keerasime aga valele poole (kuigi mina oleks õigele poole läinud :D) ning läksime enda arvates poe poole. Kõndisime ja kõndisime aga mida polnud oli pood. Otsustasime tagasi minna ning ühest putkast müüa käest küsida, kus pood on. Ta näitaski teise suunda, kuid pood jäi omakorda sealt veel u. 1,5 km kaugusele. Õnneks oli seal 500 m kaugusel Siwa pood. Kõndisime ja kõndisime aga mida polnud oli Siwa. Hüppasime mingist Kebabi kohast läbi kuna kõhud urisesid nii meeletult ja nälg hakkas silme eest mustaks võtma. Mõtetes tiirles vaid lause: „leibaaaa“ !:D Vot kui seda kohta oleks tervisekaitse näinud oleks nad šoki saanud! :D Julgesime siiski mõlemad ühed friikad kebabiga ning teed (loodetavasti mitte mikroteed) tellida. Üllatuseks oli portsjon VÄGA suur ja isegi maitsev ning tee auras! Hea. Kumbki meist ei jõudnudki oma sööki lõpuni süüa ja me mõlemad jätsime umbes “ 3 euri“ taldriku peale. J See-eest saime jõudu juurde ning otsustasime siiki Siwa üles leida. Õnneks see oligi u. 500 m pärast.

Tagasiteel olid mu jalad nii väsinud, et ma oleksin olnud nõus kasvõi paljajalu käima, kui lund poleks maas. (või siis neid ketse kasutama mida me ühe puu otsas rippumas nägime). Õnneks oli meil tee peal nii lõbus, et naersime jällegi terve tee kõhulihaseid trimmi. Ühikate juurde jõudes otsustas Kadi shortcuti kasutada ja läbi lume ühika juurde jõuda. Teist sammu tehes vajus ta aga puusani lumme. „Sa võid minu aukudesse astuda, hõikas ta“ ! :D Oh Well, ma ei hakka ju ometi ringiga minema. Viskasin oma koti kaugemale ette ära ning supasin Kadi „auke“ kasutades järele. Kohale jõudes avastasime, et tee oli kõige enam 10 m eemal. Tore. Kadi raputas lume oma kummikutest välja ning me läksime kumbki oma tuppa ning seejärel üles vaatama, mida rahvas teeb.

Neiud olid ennast nii üles löönud, et meie Kadiga veendusime, et oleme hallid hiired. Korkisime Vana-Tallinna lahti ning hakkasime mekkima. Rahvale isegi meeldis selle maitse !  :) Kui rahvas kluppi ära läks vaatasime veel Kadi ja leedukaga MTV-d kust parasjagu käis mingi gay-teema ja ma tundsin, et tahan öökida.

Peale nii väsitavat päeva oli hea uni!