Jälle laupäev :D

Kui hea on ikka MAGADA!  Kuigi harjumusest tegin vahepeal ikka kell 5 silmad lahti ja mõtlesin, et ega ma bussist maha ei jää. Õnneks jõudis õigel ajal kohale, et laupäev on ja võib rahulikult edasi magada.

Ärkasin 12 paiku ja lobisesin Kristjaniga päris pikalt. Väga siivutu teema oli ikka. (A) :P

Praegu on kell juba 18.48 ja jõudsin just poest. Ja jälle 20 eurtsi lendas märkamatult. Krdi hinnad ikka! Ühe siidri võtsin kaa selle peale! Vot!

Varsti lähen teen midagi süüa ja ongi juba jälle tuduaeg.

Homme lähen Kadile linna vastu. Loodetavasti toob midagi head Eestist. Kadi teab millest jutt. :D (A)

Freaky Friday!

Väga imelik oli täiesti üksinda hommikul peatuses seista. Igav ja unine.

Haiglapäev oli väga busy. Nii busy kohe, et ei jõuagi kirjutada midagi. Täiesti iseseisvalt eemaldasin dreeni ühelt naiselt. Õudne-seest kuumas kõik.

Sain oma õendusloo kaa tehtud(vähemalt mustandi). Ja üleüldse tegin paljupalju asju. Aega polnud süüagi.

Päris kaua olin osakonnas ning hiljem veel lobisesin Marega tund aega ning seejärel ootasin bussi 1,5 h. Täiesti hull. Ühest jäin TÄPSELT maha. 14 sõitis mööda. Ma olin ikka nii läbi omadega. Lõpuks kui koju jõudsin siis olin nagu külmunud jääpurikas. Ja hirmus nälg oli. Tegin kohe söögi soojaks ja jõin tulikuuma teed. Parem hakkas.

Siis vaatasin ühikarotte.

Siis lobisesin msnis Ingu, Kadi Ja Lauraga.....ning Mikuga oli pikalt huvitav teema. :D

Hommikul istusime bussis kohe kaugemale, et hoiduda rögatüübist. Õnneks teda ei tulnud. See on tõsiselt ebameeldib kui keegi rögastab terve tee.

Liftis nägin oma eelmist juhendajat, kes oli mul sügisel. Tal oli väga hea meel mind näha. :)

Kohale jõudes kuulasin õdede raportit ning siis igapäevase rutiini juurde tilkinfusioone ette valmistama ning paigaldama.

Seejärel valmistasime ühe naisterahva opiks ette ning viisime opisaali. Opiblokis tekib mul alati nii kõhe tunne. Selles haiglas on see ikka meeletult suur. Umbes 15 või isegi rohkem opisaali.

Täna sain päris iseeisvalt ühelt suurelt tädilt dreene eemaldada. Õnneks ta ei tundnud midagi. Enne aitasin teda natukene pesus. Päris hull- viskab umbes dreenid eest ära ja siis tagasi. Ei tea kas ta üldse midagi tundis. Karm mutt. :D Üritasime talle hiljem kanüüli paigaldada. Teise korraga õnnestus.

Täna nägin lõpuks ka kateerti paigaldamist naisterahvale. Seekord ma assisteerisin kuid juhendaja ütles, et järgmine kord teen täiesti iseseisvalt. Jippii ??

Üks naine läks pisikesele müoomi eemaldamisele günekoloogi kabinetti. No ma hüppasin kaa sisse. Kui ta püksid jalast võttis tundsin ma enim puudust värskest õhust. No see oli tõeline laiba lõhn ma arvan. Arstid ja õed vaatasid kaa anuvalt akna suunas. Hiljem kui ta ära läks tehti kõik aknad lahti. Woooh. Protseduur ise oli kaa päris vastik. Ma ei hakka parem kirjeldama muidu tekib mul jälle see „aroom“ ninna.

Päev oli nii tihe, et hommikukohvile pääsesime tavalise 8.00 asemel kell 10.30. Hiljem tuli 12 ajal Kadi ja me jõime veel kohvi, sõime võileibu ja ajasime juttu.

Kadi läks täna Eestisse. Veab. Hyvä matkaa Kadi!

Tahtsin veel täna seda haiglapastorit intervjueerida kelle kohta ma oma õenduslugu teen. Kuid ta oli täna nii väsinud, et ma lähen teda hoopis homme tüütama. Tal oli kunagi Helsingis munasarjade pahaloomulise vähkkasvaja lõikus. See tekitas omakorda suuri tüsistusi ning uriin kogunes kõhuõõnde. Nüüd on ta siis siin.

Ühel naisterahval minu osakonnas oli rinnanäärme vähkkasvaja mis eemaldati juba rohkem kui nädal tagasi. Kahjuks on tal seal nii ulatuslik bakteriaalne infektsioon, et teda surgitakse ja kiusatakse nüüd iga päev. Nii valus on vaadata. Terve keha on sinakas-kollakas-punakas-pruun. Mõnel ikka üldse ei vea . :(

Koju oli nii imelik ilma Kadita sõita. Sain haiglast tavalisest peaagu kaks tundi hiljem tulema. Marega oli kaa ju vaja lobiseda pool tundi. Põhiliselt ikka minu homme intervjueeritavast patsiendist. Istusin bussi peale ja unistasin rohelisest teest ja syöödavast-juoodavast :D Ja nagu eikusagilt ilmus bussi nagu ilmutus meie rögatüüp. Ja istus täpselt minu taha. Ausõna oli selline tunne, et kui ta rögastama hakkab löön tal selle röga kotiga kurku kinni. Õnneks oli ta vait.

Koju jõudes sõin natuke ja siis vajusin tunniks ajaks magama. Seejärel chillisime Fiona ja Emmiga köögis ja kontrollisime mu küsimusi mida mul homseks intervjuuks vaja läheb. Patsient kinkis Emmile täna mingid imelikud neoonsed värvilised kummist loomakujud :D Laotasime nad laua peale ja mängisime äraarvamismängu. :D Haah.- lapsed.

Alarm hakkas jälle üürgama. :D Kobedad päästeteenistuseonud käisid siin ringi :D

Kavatsen nüüd natuke netis olla ja seejärel sügavasse unne vajuda....

Robin-hood's day! :P

28.03.12

Bussijuht oli hommikul crazy one. Kihutas nagu loom ja oleks äärepealt ühe piffi uste vahele jätnud.....Eile oli bussi peal üks suur kutt kes terve tee rögastas. Kõigepealt kogus mõnuga ja kõva häälega suure hunniku röga suhu ja siis neelas mõnuga. ÖKÖKÖKKK!!

Täna hommikul arutasime, et mõtle kui see kutt tuleb jälle peale ja siis istub meie lähedale ja hakkab rögastama sama võidukalt. Noja see tüüp tuligi. Ja istus täpselt Kadi seljataha!!! Ma ei suutnud oma naeru tagasi hoida. :D Ja rögastas samamoodi terve tee. Ristisime ta „rögatüübiks“.

Oma osakonda jõudes selgus, et olen täna jälle uue juhendajaga. Väga lahe oli.

Täna tegelesime ka keemiaravi vajavate patsientidega. Ma ei saanudki kanüüli panna, sest siin paneb neile arst. Ikka jumala hull veenipeksmine käib :D Teistmoodi neil vist ei leia. Aga vähemalt ma sain neile infusioone ette valmistada ja ravimeid viia ja vererõhku iga 5 min. tagant mõõta.  Süda tahtis kildudeks lõhkeda neid vaadates, oleksin lihtsalt tahtnud nutta ja ära minna.....paneb mõtlema, kas ikka tasub, kui ma olen juba kord sellise ameti valinud. Loodetavasti saan ma kunagi sellest üle. (Või siis loodetavasti mitte-kuidas võtta..) Patsientidele minu empaatia meeldib! :) Täna sain ühelt patsiendilt isegi šokolaadi. Armas :)

Muidugi sain ma ka küllaga abistada patsiente pesus. Üks naine üksikpalatis läheb järjekordsele lõikusele....tal nii keeruline.....juba 4 lõikus vist.....üks opp põhjustas ühed hädad ja teine järgmised juurde. Ühesõnaga....algas kõik ovariumi tuumoriga ning seejärel sai kahjustada ureetra jne jne. Lugesin ta õenduslugu. Keeruline. Aga just temast ma enda õendusloo kirjutangi. Loodetavasti suudan soome keelt niipalju tõlkida.  Peangi täna veel küsimused inglise keelde korrektselt tõlkima. Väss.

Otsustasime peale praksi Kadiga lõpuks Robin Hoodi üles otsida. Uusi odavaid jalanõusid on haiglasse hädasti mõlemale tarvis. Küsisin osakonnast juhendeid kuidas sinna jõuda ja otsustasimegi jalgsi kõndida pealegi oli ilm lõpuks superilus ja meenutas isegi kevadet.

Leidsime shortcuti linna. Tegime veel ühe shortcuti üle raudteede kuna nägime Mc-Donaldist aga just selle lähedal pidigi olema Robin Hood. No see oli ikka omaette komöödia kuidas me seal raudteel keksisime. Mõlemad põdesime, et äkki tuleb rong või äkki keegi näeb meid. No aga ringiga kaa ei viitsi kui me juba Mäki lippe näeme nii lähedal lehvimas. Sumpasime üle raudtee ja lume.Arutasime veel, et varsti kui me normaalsemaks ei muutu ööbime soome vanglas-vähemalt on tasuta. Lumi oli saabastes. :D Üle autotee minnes ma lihtsalt sujuvalt eemaldasin saapa jalast ja klopsisin lumest tühjaks. Lihtne. :D Jälle sai naerdud kõht kõveras.

Tee peal nägime kahte chikki, et teed küsida. Tuli välja, et nad meie ühikast (mina nägin neid esimest korda : ) ) Nad näitasid meile suuna kätte ja (Voilaa!! ) ei läinudki pool päeva, et Robin Hoodi üles leida. Geeniused ma ütlen.

Robin Hoodis sattusime eufooriasse. Nii palju ilusaid asju ja NII ODAVAD. Oleks tahtnud lihtsalt megasuure korvi võtta ja järjest sinna kõike laduda. Üritasime siiski ennast veidi ohjata. Tibule sain lõpuks lubatud Barbie (kusjuures originaali ja hinnast ma parem ei räägi- 10 tükki oleks võinud võtta ja kodus maha müüa), siis haiglajalanõud (khmm...need suured crocsid milles ma olin kindel, et ma neid kunagi jalga ei pane-aga õnneks olid odavad ja mugavad) muidugi ning öösärgi ja mõmmidega sokke. Kommi kaa! Nämm. Lagritsakummikommi millest mul praegu süda paha on. Ärin Kadile maha. Tagasitee oli kohe palju mõnusam. Leidsin veel sidruni kaa tee pealt hinnasilt küles :D Ning buss tuli nagu tellitult.

Kodus. Ahjukartulid ja kananuggitsad ja lihapallid ja tee. Kummikommid otsa ja nüüd tahaks oksendada. 

Ho....

Hommikul vedasime end loiult bussijaama. Kellakeeramine mõjus. Väljas oli kõle ja pime. Mingit stuffi lendas taevast näkku- lumi...?...lörts?.....vihm....? täiesti poogen oli.
Haiglas istusime korraks maha ja arutasime naerdes, et kui soomlene vastu tuleb ja ütleb "huomenta", siis meie vastame lühendatult vaid " Ho.." latrasime veel 5 minutit ja läksime kumbki oma osakonda.
Inkat polnudki täna. Täna oli mul hoopis kolmas juhendaja. Ülitore Anu. Ta oli enne muidu titade poolel aga täna oli meie osakonnas. Olin ka ühe teise õega alguses päris palju koos. Sain tohutus koguses tilkinfusioone ette valmistada, ning neid ka paigaldada.
Seejärel läksime Anuga ravimeid jagama. Kellele kanüüli kaudu ning kellele tabletina. Päris mitu kanüüli sai uuesti eemaldada. Jälgisin veelkord hoolega ka paigaldamist, siin ikka kõik retsilt peksavad veene enne nõela sisestamist. Ma ikka proovin veelkord igaksjuhuks ühe õe peal kes lahkesti lubas end torkida. Loodetavasti ta tuleb homme.
Ravimite koguste arvutamine ja poolitamine mulle ikka ei istu. Üleüldse ma vihkan IGASUGUST matemaatikat. Aga kui vaja saan õnneks hakkama. Kuigi ihukarvad tõusevad püsti. Like electric cat.
Vahepeal sain veel ühte vanatädikest dushi all aidata. Ta sai vist kõigest aru mis ma talle eesti keeles rägin.
Seejärel vedasime veel seda vanatädi dushi alla, kes mulle eesti keeles laulis. Päris raske on ikka patsienti pesta ja riietada kui tal on kateetrid ja tilgutid jne jne ja neid ei saa ära võtta. Topi kõike läbi varruka jne.

Vahepeal enne lõunat läksin chekkama kas Kadi tuleb minu osakonda lõunale. Kadil oli mingi meesjuhendaja:D Vaatas mulle siivuti pilguga otsa, et check this out umbes. :P

 Ülipaha enesetunne oli. Iiveldas väga hullusti. Kadi ütles, et tuleb ja me läksime kohvikust läbi. Vaatasime, et ohh päris suured salatid ja 3.50. Tahtsime alguses mõlemad osta. Seejärel Kadi mõtles ümber, et ta on juba  söönud. Ma siis võtsin ühe salati. Kassas oli küll tunne, et kohe-kohe ropsin kassaaparaadi täis. Salat maksis hoopis 6.30. ÕUDNEE. Ma ei tõsta elusees oma jalga enam sinna kohvikusse. Peale salati söömist hakkas natukene parem.

Seejärel läksime Anuga ettevalmistusi ülehomse patsiendi jaoks tegema, kes pidi opile tulema. Kirjutasime kõik andmed arvutisse, panime vastava suurusega riided ja sukad valmis ning kirjutasime ravimite sildi ning voodi külge nimesildi. Neljapäeval peaks ka see patsient opile tulema kelle kohta ma lõpuks oma töö teen.

Enne kojuminekut läksime Mare juurest läbi. Andis meile hunniku Garnieri deodorante mida ta ei kasuta. Ma ei tea mis ma nendega teen endal samasugune hunnik kodus. Aga eks näis. Lobisesime niisama, ta andis mulle mingit iiveldusvastast ravimit ja palju vett sest mul juba pilt sõitis silme ees.

Broneerisime ka eestisse piletid ära. Stardime 5 Aprill hommikul kell 5. Broneerimisega läks päris kaua aega sest süsteem jupsis pidevalt. Lõpuks ikka õnneks õnnestus. Jess varsti näen oma beibesid! (Y)

Ahjaa päris lahe süsteem oli see, et kui arst tahab andmeid patsiendi kohta õe jaoks sisestada siis ta lindistab need arvutisse-nagu diktofonis. Räägib kogu loo lihtsalt peale. Ja siis õde kuulab klappidega. Lahe.

Käisime poest läbi. Jälle 30 euri läks noh. Ostad vähe süüa või palju ikka pappi läheb. Aga süüa on ju vaja. Ostsime kohe varuna ette.

Kodus viskasime kartulid ahju kananuggitsate ja lihapallidega. Peale seda pesin lõpuks oma haiglakossid ära....neile on juba augud põhja kulunud. Ostan Eestist uued.

Uniuni.....põõnasin jälle kella seitsmeni. Nüüd kirjutan blogi Kadiga köögis, joon ühe tee ning keeran varsti uuesti magama. Sellised kotid on silme all, et ei tunne end peeglist äragi.

Aga tuju on ikkagi hea ! J

Reaally sleepy monday. :S

Hommikul kui kell helises tundsin, et tahan oksendada. Mingi imelik Vana-Tallinna maitse oli ikka veel kurgus. Väga imelikult halb oli olla-pea käis ringi ja liiga raske oli silmi avada. Kobisin tekk ümber keha Kadi ukse juurde ning palusin tal minu osakonnas öelda, et ma võtan vaba päeva. (Siin on lubatud reede vabaks võtta aga reedel on alati minu juhendaja platsis...so I take mondays off.) Sellel päeval pole ka minu juhendajat. Klapib. Magasin edasi nagu nott umbed 12-ni.
Ärgates vaatasin ühikarotte ning 2 ajal vedasin end kööki, et üks tee teha. Mingi tüüp vedeles diivanil. Definately mitte meie korruse oma. Ta küsis nii palju küsimusi....aaarrgh.....ma olin ju veel nii unine suutsin vaid vastu noogutada ja vaikselt midagi mõmiseda. Tegin kiiruga tee valmis ja ujusin oma tuppa.
Vahtisin veel mõnda aega arvutit tühja pilguga ning seejärel lugesin veits koolimaterjale, lahendasin paar ristsõna uudistasin natuke netisn naise anatoomiat meeldetuletuseks siis jälle vedelesin niisama ning mingi aeg koputas Kadi mu uksele, et lähme kööki Imogen jättis meile toidukraami, et ta hakkab dieedile vms. Mingi paast äkki, kuna ta oli ostnud karbi mingit spetsteed. Leidsin kraami seest paki nuudleid ja tegin kohe need ära kaa. Päris vürtsikad. Mõne aja pärast tuikusin uuesti tuppa.
Vaatasin jälle tuimalt midagi netist ning vajusin uuesti magama. Ärkasin mingi 20 ajal ja mõtlesin vahepeal, et magan hommikuni kuid miski sundis mind arvutit avama, et äkki näen ma Irist ja Kristjanit veebikast. Kristjan helistaski, et varsti näen neid peale seda kui Iris on kirsikoogi ära söönud. Huvitav kas nad toituvadki nüüd vaid magusast?
Joon siis oma tee ja söön juustuvõileivad ära ning peale vestlust jään uuesti magama. :)

Laupäeva jätk ning raske pühapäeva hommik.... :D

Me ei ajanudki hakklihakastet vussi. Päris hea tuli. J (profid tegid ju). Peale söömist isusime veel natuke köögis ning siis läksime Amarillosse minekuks riideid vahetama ja mukkima. Kadi ei saanud oma kleidil paelu tagant kinni (korsetimoodi värk). Mul jooksis juhe kokku ja ma kutsusin Imogeni appi. Kui nägu ette sai joonistatud läksime kööki korkisime ühe Tallinna lahti, jõime pisut koos Kadi ja Damiga ning siis asusime kiirustades bussi peale teele.

Klubi juures oli megapalju rahvast. Kõigil kontrolliti dokumenti. Klubis tutvustas Dami meile erinevaid saale. Oli klubimuusika saal, siis saal kus lasti 90ndaid ning meie lemmik ROCKImuusikasaal.

Chillisime mõnda aega meie ühikarahvaga ning siis läksime Kadiga uuele ringkäigule. Mingi kitsehabemega tüüp hakkas meiega juttu ajama ning me istusime temaga veits (päris meeleheitel tüüp paistis olevat). Mingi ülitupeeritud blondide juustega chikk istus vahepeal meie juurde rääkis paar sõna ja pani minekut. Mulle tundus, et ta on pilves. :D Igatahes saime me sellest tüübist lahti.  Suundusime sinna ruumi kus vanemat muusikat mängiti ning tantsisime YMCA järgi. :P Seal saalis oli ka vanemaid inimesi. Lahe.:)
Saage tuttavaks- Dami from UK (siis kui jõudsime oli vaja pildistada ju ;D)

 

Läksime edasi rockisaali. Veendusime, et sinna me jäämegi. Hüppasime kohe tantsupõrandale tantsima. See oli nagu väike lava. Me vallutasime selle ära ning rohkem sinna peale meie eriti inimesi ei mahtunudki sest me ikka täiega rockisime!! Nightwishi-I wish I had an angeli peale sõitis mul ikka nii ära. Ning siis järgnes Rammstein- We all living in America ning Metallica jnejne ülihead kraami.

Vahepeal käisime ka klubisaalis chekkamas mida meie rahvas teeb. Rääkisin mõnda aega Graeme’iga juttu- eestist ja Tartust ikka :D Õpetasin talle natuke eesti keelt kaa J Tantsisime ühe tantsu klubimuusika järgi Kadi ja Damiga ning siis kiskus meid ikka nagu magnetiga rockisaali tagasi. Sinna me läksime.....ja sinna me jäime! See kitsehabemega tüüp oli nagu ilmutus vahepeal välja ilmunud...OMG mõtlesime :D Ta tegi meile mõlemale ühe joogi välja (seegi hea) Käisime õues ning mingi aeg kadusime jälle oma seltskonna juurde, et tüübist lahti saada.  Ning seejärel jälle tagasi rockisaali. Me ikka ei suutnud klubimuusika järgi tantsida eriti. Seal 90ndate saalis paar tantsu tegime :D Michael Jacksoni Billi Jeani järgi. Graeme ja tüüp ühinesid isegi vahepeal. Ütlesin Graeme’ile, et ta leiab meid rockisaalis ning me tõmbasime jälle minekut.

Rockisaalis läks nii hulluks, et me eemaldasime sujuvalt oma jalanõud ja viskasime lava nurka. Nii hea oli nüüd hüpata ja tantsida ja moshida (see on vist ka põhjus miks ma oma kaela täna korralikult keerata ei saa). Tõmbasime ka Dami korraks meie saali ning ta isegi suutis loiult (kahe hulluga võrreldes) ühe tantsu meiega teha.....isegi lugu on meeles minumeelest oli Bon Jovi- Itˇs my life. :D Siis ta läks oma saali tagasi.

Aa vahepeal ühed ühikachikid väitsid, et viimane buss läheb ühikasse. Jooksime ruttu „meie saali“, et viimane tants teha- parasjagu tuligi Final countdown. Õnneks nägime pärast veel Damit ja ta ütles, et viimane buss läheb kella 3 paiku. Yea! Jooksime tagasi rockima.

Me olime ikka nähtavalt kaks kõige hullemat piffi seal. Me ikka tantsisime nii, et no ikka sai tantsitud. :D Mõnus. Küsisime DJ-lt Systemit kuid seda tal vist polnud. Nuux L

Mingi aeg pidi ikka bussi peale kahjuks liikuma L Liikusime kõik kambakesi. Bussipeatuses oli paanika, et kellakeeramise tõttu jäime vist bussist maha. Mingi tüüp tellis suure taxobussi ja kui see oli tellitud tuli ka buss. Unustasime taxo ja sõitsime koju.

Katus sõitis veel päris korralikult ning otsustasime, et paneme ühikas pidu edasi.

 Graeme oli bussist maha jäänud ning ta kõndis ülipika tee jalgsi. Vaesekene L Suutsime ta ikka meie juurde meelitada. Tantsisime ja möllasime kella 9-10ni hommikul. Meil isegi õnnestus köögilaual kadiga tantsida. Ok siis. (A)

Täna ärkasin kella 17 paiku selle peale, et Kadi koputas uksele. Kristjan otsis mind taga (Wonder why). Kolisin oma kaamlitekiga kööki teleka ette. Tunne oli unine ning raske. Vedelesin päev otsa teleka ees ja vahtisin telekat. Absoluutselt ei viitsi midagi teha täna. Vahepeal jooksin õue päikest maja ette nautima. Võibolla jõuab kevad lõpuks ka siia kaugele põhjamaale :) 

Dami tegi vahepeal ahjukartuleid ja Kadil õnnestus salaja ahjust meile kaks kartuliviilu rottida. Yee kõht on nüüd rohkem täis!  :D

Nüüd ongi kell juba 22.28 ning varsti peaks magama minema. Ei taha mõeldagi selle peale, et homme on äratus kell 5 hommikul. Jube.

24.03. LAUPÄEV!!

Finally! Magasin niiii kaua kui tahtsin. Kui välja arvata see väike insident, et kell 4 hommikul hakkas tuletõrjealarm täpselt minu ukse taga üürgama. Panin ruttu riidesse ja hüppasin välja vaatama mis toimub. Ühikarahvas oli kööki kogunenud. Koputasin Kadi uksele, et vaadata mis tema teeb. Üüberunine Kadi tuli vastu ja ütles, et ta magab ja ta kuulis kuidas naabertubade rahvas rääkis, et hoopis kõrvalühikas toimus midagi. Miks siis täpselt minu ukse juures üürgas alarm? :S Tuligi pärast välja, et klubist saabunud kõrvalühika rahvas oli köögis suitsetanud.  

Kui alarm lõpuks vait jäi üritasin magama jääda.....10 paiku helistas Kristjan. Magasin veel kaks tundi.

Ajasin ennast kööki, et midagi süüa. Peale munade ja juustu meil eriti enam sööki polegi. Syööödavat....Juoodavat....pliiiiiis. :D Naljakas. Vaesed ühikarotid soomes. Lausa filmi võiks meie seiklustest siin teha. Hea komöödia. Praadisin siis endale kaks muna ja õnneks olid sakslased kes koju sõitsid, enda söögikraami meile toonud siis ma rottisin sealt ühe saiaviilu. Nuux. Dami tuli kaa kööki ja me kutsusime teda meiega õhtul ühinema. Otsustasime Kadiga, et läheme chekkame täna lõppude lõpuks selle kuulsa Amarillo üle. Eks näis mis saab. Arvatavasti me enam sinna ei naase. Või siiski....? (sellest täpsemalt siis homses blogis :D)

Käisime just linnas toidukraami sebimas ja sukki, et ikka seelikud jalga panna. (A) Saime mõnusalt soodsa hinnaga staffi. Oleks eestis riided nii odavad.

Toidupoes oli isegi kurk nii kallis, et paha hakkas. Tahame hakklihakastet täna teha. Jalutasime rahulikult poes ringi kui äkki hakkas riiulitele võre ette langema. Õnneks me olime hakklihariiulite juures ja NAPILT mõlemad kiljudes nagu 13 aastased jõudsime ühe hakkliha krabada ja korvi visata. Mingi müüa naeris meie üle. :D Ülejäänud kraam oli juba õnneks korvis. Päris raske oleks vist hakklihakastet ilma hakklihata teha?

Bussipeatuses arutasime „teadlikult“ mis bussid Kärkissaarile lähevad. Bussi sisenedes otsustasime siiski üle küsida bussijuhilt. Kadi siis küsis. Bussijuht vastas midagi, Kadi ütles vaid „OK“ ja liikus istuma. Ma küsisin, et kas läheb siis? Kadi vastas rahulikult, et ta ei saanud aru, mis bussijuht vastas aga küll me aru saame kui ei lähe. Jälle saime naerda nii, et kõik bussisolijad vahtisid. Õnneks sõitis see buss õigesse peatusse.

Varsti läheme kööki hakklihakastet kartulitega tegema. Loodan siiralt, et meie superkokaoskused meid täna alt ei vea.

Reede ! :)

Juba hommikul algas „kõhulihaste trenn“. Ruttasime bussi peale- mina,Kadi,Fiona ja Emmi. Me ei viitsi ju kunagi ringiga minna ja ronime pigem üle küngaste, et kiiremini bussipeatusse jõuda. Esimene oli siis Fiona- potsti pepuli :D See polnudki naljakas. See on ju normaalne kui on raske ronida ja künkad ja libe jne. Igaüks võib kukkuda..

Ronisime lõpuks kõnniteele ja kui hakkasime ülekäigurajal üle tee minna otsustas Kadi KESET ÜLEKÄIGURADA- flat land nagu ta ise ütles- pepuli lennata. No see OLI naljakas. Teiste õnnetuste üle ei naerda no aga see oli lihtsalt nii fun. Naersime koos. Kadi ei saanud õnneks haiget kaa. :D

Buss tuli suhteliselt ruttu ja ootuseärevuses (täna ju pidime uusi juhendajaid nägema) sõitsime praksi.

Minu osakonnas oli terve kabinet uusi nägusid täis. Tutvusin nendega ning peale õdederaportit hakkasin ühe õe ametlikuks „sabarakuks“. NII TORE juhendaja on. Ta peaks vist umbes minu vanune olema. Ta on nii hea. Meie iseloomud klappisid.

Järgnesin talle igale poole ning aitasin nii palju kui võimalik. Viisime patsiente pessu ja ma vahetasin targa näoga voodipesu. Jagasime rohtusid ning ma sain tilkinfusioone ette valmistada. Ühe rohu pidi pudelisse segama. Lahe siis, et ma selle rohu ümber keerasin ja pulber lendas laua peale laiali. Korraks oli mark, aga Inka (minu juhendaja nimi siis) ütles, et pole absoluutselt probleemi ja andis mulle uue. Ma ei keera MITTE KUNAGI enam seda pisikest pudelit tagurpidi. Blond. Päeva jooksul sain ikka päris mitu tilkinfusiooni ette valmistada. Pole üldse hull. Asi varsti käpas.

Üks armas vanaproua laulis „ Üks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole vahetus!“ ja plaksutas-nii armas! J

Patsientidele toitu jagades lähen tavaliselt palatisse ja küsin: „Mitä juoma?“ Samal ajal keerleb kõik sees ja peas on ainult mõttes, et PLIIS ära enam küsi midagi, ainult vasta ja selline tunne tekib, et tahaks moonwalki ukse poole teha. Nii halb tunne on kui midagi küsitakse ja ei oska vastata. :D Õnneks ma saan päris normaalselt aru juba ja siis pursin midagi eesti-inglise-soome segukeeles. Väga paljud inimesed (eriti vanem kontingent) valdavad päris hästi inglise keelt.

Mõtlesin täna mida eesmärkideks kirjutada. Eks ma mõtlen veel natuke järgmine nädal. J

Osakonnas on üks robotinäoga (selline karm ja tõsine) meesarst. Pidime Inkaga ühe patsiendi opiblokist meie osakonda tooma. Lifti poole kõndides läks see arst meist mööda. Liftis ütlesin Inkale- „ He is like the terminator!“ No aga ta on nii terminaatori moodi. Hakkasime liftis naerma nii, et pisarad voolasid mõlemal. Enne opiblokki sisenemist üritasime maha rahuneda. Kui Inka patsiendi paberitega jändas ja mingi üliilusate tatoveeringutega kutiga rääkis rahustasin ma ennast mõtetes maha- „ära naera,ära naera,ära naera...!“ See pole absoluutselt eetiline.....stay calm.  Suutsin hakkama saada. Te peaksite lihtsalt seda arsti nägema. Tõsisem annab olla. Ta vaatab mind kaa koguaeg sellise pilguga, et mida sa siin üldse teed kui sa soome keelt hästi ei oska. Ma ei saa aru kas ta on kade või :D Mulle tundub see nii naljakas ja kogu tema kõrgeaususe ja tõsiduse juures üritan alati mitte muiata. Päris raske on. :D

Lõunapausi ajal tuli Kadi minu osakonda sööma. Teemaks olid mehed. :D  (A)

Tahaks kanüüli panna. Meie osakonnas saab ainult nendele praegu panna kes keemiaravile tulevad. Neil on tõesti halvad veenid ja kanüüli paneb tavaliselt arst. Vahepeal on lausa valus vaadata kuidas nende veene üritatakse leida- keelatud võtteid (kloppimist) kasutades. Aga küll mina kaa võtan julguse kokku ja panen ära. Üks õde lubab mul enda peal enne veel harjutada.

Kateetreid ja dreene sain eemaldada. :D Ja ravimeid jagada jaaa siis kipupumpuga (ravimipump?) ühendada. Järgmine nädal üritan kõike iseseisvalt teha. :P Tahaks hästi palju teha! :D Õnneks sai alles esimene nädal läbi nii et võimalusi avaneb.

Kodus tegime Kadiga uhkelt omletti. Nii kui Kadi ütles, et vähemalt see meil õnnestus nii ilusasti jäi omlett panni külge kinni ja see ei näinud enam nii ilus välja-pigem nagu omletipuder. Aga hea oli ikka. :P

Selline unekas oli, et otsustasin natuke magada. Magasin niikaua kuni telefon helises. Kristjan helistas. Lobisesime natuke ja nüüd ma siis istun arvuti taga ja ootan kuni Kadi mingi raadiosaate lõpuni kuulab, et me saaksime telekat minna vaatama ja teed jooma.

Naabertubadest läksid kõik kõrvalühikasse jooma. Meid kutsuti kaa aga me täna jätame vahele. Homme läheme võibolla linna ööeluga tutvuma. J

Kopeerin siia lõppu lõigu Kadi blogist. ....:D (Y)

Aa, eile, kui Ellaga kodupoole läksime, naersime jälle nagu väärakad, kui rääkisime, et meil oleks Soomes vaja hoopis haagiselamut, mida juhib pikkade juustega metalist, kel on ka puhtjuhuslikult koguaeg paljas ülakeha. Ja kes meile süüa toob ja siis vahetevahel poseerib. Ja siis täna Ella ütles, et mõtle, kui nüüd tuleb mingi selline kena arst sulle. Ma ütlesin, et pfff ja läksin minema. Ja siis, kui ma parajasti puhkeruumis kapsast hakklihaga näost sisse kühveldasin, tuli mu osakonda arst. Pikk ja sihvakas, teravate näojoontega ning pikad blondid juuksed kuklale patsi pandud. Vaatasin seda ilmutust nii avalikult, kui veel ühiskondlikult aktsepteeritav oli ning muigasin omaette, mõeldes Murphy seadusest.

Unine neljapäev.

Istusime õnneks õige bussi peale. Yeii! :)

Osakonnas olid uued näod. Sain nendega tuttavaks. Pea oli nii sassis. Ma ei saanudki aru kes või kus on mu juhendaja. Homme pidi tulema. Jõlkusin siis ühe inimese sabas ja siis teise ja siis kolmanda.
Vahepeal aitasin ühte dementset vanaprouat duši all. Ma rääkisin temaga eesti-soome segu. Aru ta midagi eriti ei saanud kuid oma ülesande sain ma tehtud. Sain ta isegi riidesse vaatamata sellele, et ta oli minust 3X suurem.
Mitte midagi polnud osakonnas teha seega otsustasin vaatama minna äkki on Kadi osakonnas midagi. Seal toimub alati midagi. Ütlesin oma osakonna õdedele, et lähen ja nad lubasid mul minna.
Varsti tuli Kadi osakonda Anna-Maija ning saime talle oma muresid ja õnnestumisi rääkida. Ta mainis, et minu osakonna õed on kurjad, et mind pole. OMG paanika! Ütlesin Anna-Maijale, et mul pole seal midagi teha. Ma ei taha niisama kaa istuda ja pealegi ei olegi mul konkreetset juhendajat kellega olla.
Ruttasin oma osakonda. Vabandasin. Nad polnud absoluutselt pahased nad olid pigem mures, et kuhu ma kadusin.
Aitasin toitu jagada hooldajal kuni Anna-Maija nendega  vestleb. Peale Anna-Maija lahkumist muutus ka päev. Lõpuks märgati ka mind ja kaasati tegevustesse. Olin peaaegu alati ühe õega koos. Täitsime dokumente ja ta seletas mulle kõike. Viisime-tõime patsiente opisaalist. Abistasin seda vanatädit keda eelnevalt pesin söömisel,paigaldasime ühele rasedale naisele lapse südamelöökide kuulamiseks seadmeid jne jne. Ühesõnaga tegevust jätkus ning ma ei märganudki kui kell sai juba niipalju, et vahetus hakkas lõppema. Lootsin, et Kadi pole vahepeal koju läinud.
Vahepeal hommikul käisime ka Mare juures ja saime jälgida kuidas Mare holtereid pani. Olin seda juba sügisel näinud kuid ikkagi oli huvitav. Võtsin ise ühelt naisterahvalt need ära kaa.
 Minu lemmikpatsient läks täna koju. :( Minu tõlk! Ta oli nii armas ja mulle nii meeldis selle naisega suhelda. Ta teadis nii hästi inglise keelt ja ta oli alati nii hea ja abivalmis. Ja naljasoon oli kaa hea. :D Eemaldasin tal kanüüli ja siis seljast epiduraalkateetri. Dokumente õega täites märkasime, et ta on pastor. Nii vinge! :) Kui ma osakonnast ära hakkasin minema jätsin temaga hüvasti ning ta soovis mulle kõike kõige paremat. Nii hea tunne oli.
Koju jõudes läksin magama ja ärkasin alles kell 18.30. Näksisin Kadiga köögis natuke eilset sööki.
Oligi selline imelik päev.

RETARRRRDED!!!! :D

Jõudsime Kadika umbes samal ajal kööki. Jõime teed,sõime natuke ja tegime hunniku võileibasid haiglasse kaasa. Bussi peale startisime isegi natukene varem kui eile.
Lund tuiskas näkku ja õues oli jubekülm. Bussipeatuses bussi oodates jäime mõttesse, et miks bussi nii kaua ei tule. Kell oli juba 6.30 aga buss väljub tavaliselt 6.20. Lõdisesime edasi. Umbes 6.40 nägime, et kaugemalt tuleb meie buss. Tõusime püsti ja liikusime maanteele lähemale. Buss aga kihutas mööda. MEIE BUSS!!!! Mõtlesime...aahh what the hell....hiljaks jääme anyway. Otsustasime minna järgmisele bussile, sest nad kõik sõidavad ju ometi haiglast mööda. Peagi tuligi järgmine buss. Istusime õnnelikult selle peale kuid siis kui olime mõnda aega sõitnud otsustasin bussijuhi käest igaks juhuks üle küsida, kas see buss läheb ikka haigla juurde kaa. Bussijuht naeratas mulle lahkelt ja viisakalt,- ei see buss sõidab Karhulasse. Whaaaaat ? Mõtlesin kuidas ma seda nüüd Kadile serveerin. Läksin lihtsalt naeratades tema juurde ja ütlesin rõõmsalt- See buss sõidab Karhulasse! :D Naersime tükk aega ja siis otsustasime Anna-Maijale helistada ja teatada, et me oleme kusagil ei tea kus number 20 bussi peal ja arvatavasti oleme varsti Karhulas. Anna- Maija naeris umbes pool minutit ja siis ütles, et helistab haiglasse ja annab meie osakondadesse teada, et me jõuame hiljem. :D Nalja sai jälle nii, et lase või püksi. :D

Karhulas bussi pealt maha astudes ja peale seda nagu kaks jobu naerdes (ülikõva häälega- nii, et ikka kõik bussipeatuses vaatasid, et me oleme RETARRRDED! :D) jäime järgmist bussi ootama. Tegime paar pilti kaa. Ma panen ikka selle imeliku jalaga pildi üles, sest normaalsed pildid ei ole nii lahedad.

Ja Kadi vajus ahastusest, et kuidas me saame nii retarrded olla mõttesse...

Järgmine buss jõudis mingi 15 min. pärast. Kuna Soomes on selline süsteem, et kui sa tahad bussi pealt maha minna pead sa kella laskma kartsin, et äkki ma unustan õige peatuse juures lasta. Kogamata lasin peatuse varem. Buss peatus tühja. (Retarrded) Päris mark oli korraks.
Oma osakonda jõudes ning peale vabandamist, et hilinesin rääkisin oma hommikustest seiklustest. Fun! :D Keegi polnud pahane.
Osakonnas polnud mitte midagi teha. Patsiente oli nii vähe. Käisin nagu tola edasi-tagasi. Ma ikka ei oska kohapeal istuda ja mittemidagi teha. Vahepeal käisin Mare juures ja vaatasin mis tema teeb. Siis jälle osakonda tagasi. Mingi aeg viisime ühe vanamemme kilpnäärme opile.
Osakonda tagasi jõudes nägin, et Mare tatsab seal ringi. Läksime vastsündinud titasid kõrvalosakonda vaatama. Nad on ikka niiii armsad, et tee või ise veel 100 titte juurde. Nägin kuidas ühel vastsündinul reflekse kontrollitakse. Päris põnev oli. Oleks tahtnud teda näppida. :P
Vahepeal käisin Kadi osakonnas ja me leppisime kokku, et sööme koos lõunat meie osakonnas. Jagasin patsientidele lõunakandikud laiali ise rõõmsalt soome keelt purssides. :D
Läksin ise kaa lõunale ja ajasime õdedega juttu. Varsti tuli ka Kadi....meil oli parasjagu eesti-soome keele võrdlemine pooleli. :D Nii naljakas oli kuidas üks õde ei suutnud öelda eesti keeles "õde". :D Sõime lõuna ära, chillisime veits ja kuna minu osakonnas polnud midagi teha küsisin luba minna Kadi osakonda, seal on alati tööd. Põikasime ka lasteosakonnast läbi ja tegime pilte sest seal on nii ilus! :)

Käisime Mare osakonnast kaa läbi ja ajasime päris pikalt juttu ning mõtlesime üheskoos mida praktikapäevikusse eesmärkideks kirjutada. 
Kadi osakonnas nägin Kristjani onupoja äia Tuuret! Kallistasime! Nii hea meel oli teda näha.
Kopsuosakonnas oli ikka meeletult tegemist ja actionit. Tõime ühe memme opilt palatisse kes ainult vingus ja õpetas meid, et me ei oska vererõhku mõõta jnejne (whaaat?) Me kutsusime õe appi kes oli päris vihane, et see naisterahvas nii palju vingub ja targutab. Läksime ära ja mõne aja pärast helises häirekell tema palatis. Läksime vaatama, et mida ta soovib. Tahtis huuli niisutada, kuna need olid liiga kuivad. Sebisime talle huulepulga aga talle ei sobinud see ja ta tahtis hoopis vatipulkasid. F... Sebisime siis need talle ja ta jäi lõpuks rahule. Yeaa!
Sebisime veel natuke osakonnas ringi ning varsti läksimegi kodupoole. Ahjaa vahepeal käisime 5B osakonnas kus ma olin sügisel praktikal. Rääkisime farmatseudiga juttu ja tal oli väga hea meel mind näha. Ta on hästi tore.
Õnneks läksime õige bussi peale seekord. Ilm ei olnud enam nii vastikult tuuline ja külm kaa. Põikasime K-marketist läbi ja ostsime lõppude lõpuks pesupulbrit. Koju minnes sai jälle kõht kõveras naerdud kui RETARRRDED me ikka oleme.
Väsinud.

Hyva yöta!

Esimene haiglapäev! Ulla-Ullaaaa :D (ps. kes teab, see teab)

Hommik......kello on viisi ! OMG-täielik katastroof. Magan veel 10 minutit. Siis veel. Ok veel...
Ja ruttu kööki teed jooma ja eilset risotot soojendama. Jõudsime veel Soome multikaid hommikul vaadata. Nii armsad olid ! :)
Sumpasime läbi paksu lume ja külma põhjatuule Kadi, Fiona ja Emmiga bussipeatuse poole. Tunne oli kohutavalt unine ja halb. Mingisugune tunne näris ka sees, et mis küll nüüd haiglas saama hakkab kui ma ei oska soome keelt jne jne jne....
Jõudsime haiglasse. Kõndisime pika maa riietusruumi, vahetasime riided ning läksime oma osakondadesse- mina naisteosakonda ja Kadi kopsu.
Kohale saabudes läksin kohe õdede tuppa oma juhendajat otsima. Mind tervitasid eriti rõõmsameelsed ning lahked näod. Juba oli parem ja julgem olla. Siis tutvustas mulle end minu juhendaja- üks noor ja armas õde. Tema küll lõpetas just vahetuse ja hakkas koju sättima aga mul oli juba ükskõik kellega jääda sest keskkond oli nii soe ja paljulubav. Sain tänaseks päevaks väga laheda juhendaja- Marika. Alustuseks kuulasin õdede raportit (üritasin hullupööra aru saada millest nad vatravad- ma loodan, et see mu näost välja ei paistnud). Midagi ma isegi sain aru. Hiljem tuli mu juhendaja uuesti minu juurde paberiga ja palus mul oma nime sinna kirjutada. Ta oli nii õnnelik, kui nägi kuidas seda kirjutatakse-tema tütre nimi on kaa Ella. :) Marika tutvustas mulle patsiente ning hiljem jõlkusin ka arstide ringkäigul kaasas ja kuulasin tähtsa näoga. Peale arstide lahkumist oli mul juba selline tunne, et ma olen seal vähemalt nädala juba praktikal olnud. Kohvipausil sai palju lobisetud.
Päev oli siiski piisavalt sisukas- üritasin igati abiks olla õdedele. Abistasin tilkinfusioonide ettevalmistamisel, stoomikoti paigaldamisel, ühte naisterahvast aitasin pesta, ja veel palju väikseid tegemisi- vererõhu mõõtmised, temperatuurid, abistasin söögi jagamisel, suhtlesin oma vigases inglise-soome segukeeles patsientidega jne.
Üks maruvahva hooldaja oli seal. Tema suhtlemine inglise keeles oli minu jaoks väga huvitav. Mina alustasin rääkimist....ja tema samal ajal rääkis täpselt sama juttu kõva häälega peale. Seejärel ta mõtles sekundi ning siis vastas. Ta isegi tegi sellised häälitsused järgi nagu noo ma ei tea prrh või minu naer jne.....ühesõnaga sõnadega saaksin ma paremini seda seletada. See oli midagi uut minu jaoks.
Vahepeal käis osakonnas ka Mare ning abistas mind natuke soome keelega patsientidega suhtlemisel. Hyvä ruokahalua. Kiitti. Moika. Mitääää.....ausõna mul oli selline tunne, et mu pea lõhkeb. Väike masekas hakkas tekkima, et ma ei suudagi seda keelt õppida....soomlesed räägivad nii kiiresti. Aru saab palju aga vastata ei julge. Selline...imelik-naljakas keel on ikka. Mare on mulle palju abiks. Ei suuda teda ära tänada.
Homme lähen vastsündinute osakonda praksi! :) Nii põnev on! Vastsündinute poole peal on üks ülitore ämmakas, kellest lausa meetrite kauguselt õhkab soojust ja headust. Loodetavasti saan temaga samuti palju aega veeta.
Koju sõites üritasin Kadi õlal tukastada, aga ei õnnestunud. Päike paistis ja ilm meenutas lõpuks natukenegi kevadet. Sõitsime väsinuna K-marketisse, et pesupulbrit osta. Ostsime õhtuks süüa ja näksida ning olime poolel teel koju kui tuli meelde, et pesupulber ununes. Aa fine, homme on uus päev.
Kaks üllatusmuna ostsime kaa. Mina sain põdra- no soomes ju. Ja Kadi (hahaaa-haa!! ) (sorry Kadi) sai ülikoomilise värvilise ahvi kellel oli reket p....sealsamuses ja kellel olid veel rattad kaa all! (Tsiteerides Kadit- AWWW!! :D)

Puhkasime natuke ajusid kumbki oma toas ja suundusime kööki telekat vaatama. Õgisime natuke Tuci juustuga ja aitab. Olime nii vihased ülemiste elanike peale, et nad oma nõud meie kraanikaussi tõid. Mingid beibed on. Siis tuli Dami ja pesi kõik ära. Ebaaus. Ma juba mõlgutasin mõtteid, et nende külmkapp üles tassida, et neil meie kööki üldse asja poleks. Elementaarne viisakus ja enda järel nõude pesemine võiks ikka toimida.  Igatahes nüüd hoiame chikkidel silma peal.
Mängisime Kadi ja Damiga Uno kaarte ning varsti ühines ka Fiona.. Panime System of a downi üürgama ja tundsime end ülihästi. Ma julgen juba rohkem inglise keelt purssida. Hakkan kohanema. :) Vähemalt meie korruse rahvaga küll.  Vahepeal üritas Dami meile oma Chris Browni peale suruda kuid me tegime viisakalt tema muusikamaitse maha. (Sorry Dami). :)
Eilne seik tuli meelde, kuidas me oma asju poes korvi ladusime ja samal ajal tuli juba  kellegi teise toidukraam peale. Kujutasime ette kuidas me Kadiga rõõmsalt võõrast kaupa endale kotti laome ja täname viisakalt....KIIIITTTIIII! :) (see kuidas me seda ütleme peab lihtsalt kuulma, muidu võib valsesti aru saada) :D

Yeiiii! Ma suutsin täna oma mõttejõuga radikad kuumaks ajada. (!) Mul on nüüd soe magada ja ma ei peagi Kadi vetsu soojale lõhnavale põrandale kolima.

Saime lõpuks oma MRSA ja Salmonella proovid mailiga kätte. Tore siis, et me neid avada ei oska. Selleks peab olema mingi ID programm ja lugeja jne....ei jõua jamada! Hiljem ehk. Aga Ulla on päris tubli Uuu-la-la-la :D Under my Umbrulla-ulla-ulla!

Teguderohke päev! :)

Hommik algas väga uniselt. Kell 8 pidi Sari(soome Erasmuse kordinaator) juba ukse taga olema ja me pidime olema valmis.

Kinnisilmi pesin hambad ja näo puhtaks ning tatsasin köögi poole kus Kadi juba askeldas. Sõin ruttu kaks võileiba (unustades seejuures meie superpizzapie) ja luristasin teed peale. Mõne aja pärast oligi Sari juba ukse taga.Käisime bussijaamast läbi ja tegime endale bussisõidukaardid ning seejärel sõitsime kooli Anna-Maijat(ülikena naisterahvas kes organiseerib meie praksi) otsima.

Kooli jõudes oli ta väga õnnelik meid nähes ning meie samuti. Kohtusin ka oma tuutori Siljaga kes on samuti väga tore inimene. Peale mõningaid paberiajamisi- praksi lepingud, üliõpilaste sooduskaardid jne jne startisime lõpuks haiglasse!

Anna-Maija tutvustas meile haiglat ning siis suundusime naisteosakonda kus hakkabki olema minu esimene praks. Ühel poolel on naised kes vajavad haiglasviibimist peale mõnda oppi või sünnitust ning teisel poolel on vastsündinud! Armas! Loodetavasti pääsen ka sünnitusele!

Tutvusin sealse personaliga ning sealse medõega kes räägib vaid soome keelt ning samamoodi nagu mina veerib inglise keelt. Ongi hea saab rohkem soome keelt õppida :D Oma juhendajat näen ma homme kell 7! Selles osakonnas on ka paar eesti ning vene arsti. (Y) Jäin ülirahule. Ootan põnevusega homset päeva.

Seejärel käisime mööda erinevaid osakondasid ringi ning põikasime ka Mare (Eestist pärit energiat ja positiivsust täis diabeedi- medõde) juurest läbi. Tal oli väga hea meel meid näha. Ajasime päris pikalt juttu. Mare suutis minu ja Kadi ära ehmatada, et osakond kuhu Kadi läheb (torakaalkirurgia) on väga jube jne jne.....lootsin, et see pole nii.

Läksimegi Kadi osakonda. See oli kõige kiirem ja tõeliselt tööd ja tegemist täis osakond. Awsome! Mulle nii meeldis. Samas osakonnas on võimalik käia ka erinevatel huvitavatel protseduuridel(ka stomatoloogia) kuhu ka mina ennast kindla peale sokutan. (kui Kadi mind kutsub (A)) :D Kadi juhendaja oli ülimalt tore inimene ning mulle jäi sellest osakonnast samuti väga positiivne mulje. Isegi üks kutt (kellel tõmmati tarkusehammas välja) viskas meile heavy-näppu ja ütles, et selle osakonna töötajad ruulivad. :D Saime teada, et peame mõlemad olema homme haiglas kell 7. Great! :S Aga harjub ära! :)

Käisime riietusruumis ning hõivasime ühe kapi kuhu jätsime oma vahetusjalanõud. (praegu istun sokkide väel ja igatsen kodususse)

Käisime veel koolist läbi ning ajasime paberimajanduse lõplikult korda. Minu osakondadeks on siis- naisteosakond, silmakirurgia ning nefrokirurgia. Põnev ! Kadil on torakaalkirurgia, kõhukirurgia ning....?? mälukas-uurin järele. Koolis toimusid samal ajal õppused kiirabitöötajatele....väga real värk!

Lõpuks läksime kaubanduskeskusesse PASAATI (Kotka suurim kaubanduskeskus). Ma vajasin hädasti (!!!!) saapaid. Kammisime kõik poed läbi ja lõpuks sain ühed Seppeläst väga sümboolse(loe-odava) hinnaga. Yess ma saan nüüd normaalselt kõndida. Vahepeal sattusime raamatupoodi kus meid tabas Muumihullus, ning ostsime mõned vidinad- Kadi pliiatsid ning värviraamatu ning mina ühe kaustiku mida ma hakkan usinasti soome keele sõnadega haiglas täitma. Pildiraami ostsin kaa, sest Anna-Maija tõi mulle pildid mis me sügisel ühes teises kaubanduskeskuses tegime. Joulupukkiga !  Igatsen meeletult oma tibu!

Nii palju sai ikka naerdud kui müüa küsis:"pussi?" Me ikka oma veidi väsinud ja natukene rikutud mõtlemisega oleksime tahtnud vastata: "No, I dont want a pussy!"-aga me jätsime siiski ütlemata ja lihtsalt naersime jälle omaette nii, et kõhulihased said trenni. :) (Pussi on soome keeles kilekott)
Suundusime toidupoodi ning ostsime risotomaterjali. Täna on risotopäev!

Hiljem ootasime pool tundi bussi ning väääga väsinuna sõitsime koju. Tee peal tuli veel meie ühikas elav Dami (inglismaa tüüp) peale, ajasime terve tee juttu.

Nüüd istun siin ja mõtlen, et peaks varsi Kadi kööki peksma risotot tegema. Jah seda ma teengi!
Ps. Äkki õnnestub risoto paremini kui eilne pizzapie! :D
Mmmm....risoto oli tõesti hea!! Järgmine kord lisame kanapuljongit kaa! Liiga kurkum oli ! :P

2 päev. PIZZA day! :)

Hommik oli nii mõnus! Magasin nii kaua kui tahtsin.Milline luksus!

Vedasin ennast unisena kööki Kadiga teed jooma ja midagi sööma kuna kõht oli nii tühi. Võileivad ja roheline tee...nämm!

Kõht täis, mängisime Uno kaarte ning otsustasime õhtul pizzat teha. Olime nii hoolikad, et kirjutasime isegi paberile üles kõik mis poest osta oli vaja. (sinihallitusjuust on vist üks sõna...on jah!)

Mõne aja pärast olimegi teel poodi- seekord õiges suunas.

Poes läks meil päääris kaua kuna me ei suutnud kuidagi pizzapõhja materjale leida. Ja mis oli puudu olid- MUNAD. Mune ei olnudki üldse. Silt oli juures, et mingi haiguse kartus. Salmonelloos ? Otsustasime ühikast kellegilt küsida.

Ostsime suured Puhhi üllatusmunad, need nägid lihtsalt nii ägedad välja. 

Kujutasime juba ette, kui armas mänguasi seal on. Mina tahtsin notsut ja Kadi Iahit. Otsustasime vahetada kui vastupidi saame.Ootused olid suured! Pidulikult kogunesime Kadi toas ja avasime suures ootusärevuses munad. Ja milline pettumus! Muna sees oli vaid minivariandis Puhhi märk mida saab riiete peale triikrauaga kinnitada.  Aga mänguasi??? :(

Õnneks saime ühikast ühelt kreeka tüübilt mune pizzapõhja jaoks.

Varsti hakkasimegi pizzat meisterdama. Kadi tegi tainast ja mina lõikusin pizzakatte materjale. Vahepeal üritasin ananassipurki Kadi avajaga lahti teha-ei õnnestunud kummagil. Siis lõin suure noa purki ja hakkasin seda vihaga lahti saagima. Vahepeal õnnestus mul isegi selle purgi peale solvuda ja eemalt seda tigeda pilguga jõllitada.Leidsin endas jõudu ja saagisin selle lõpuks ikkagi lahti!

Nalja sai. :D Dekoreerisin pizzatainast meie nimedega, asetasime pizzakattematerjalid peale raputasime rohke juustuga üle ja pistsime ahju. Ootused olid suured. 

Juust hakkas vaikselt pealt juba kõrbema, aga tainas oli ikka veel toores. Kujutasime juba, ette kuidas see pizza ahjus plahvatab ja me kraabima lusikaga jääke ahjuseina pealt. Vahepeal õnnestust meil ka kõrrepizza leiutada- milline väärt idee! Pealt krõbe juust ja sees blenderiga segamini aetud pizzamöks-nämm! :D Tõstsime pizza ahjus võimalikult alla ning lootsime, et ka tainas saab valmis. Kui pizza valmis sai nägi ta välja selline....

Õnneks mõtlesid inglased, et see ongi nii mõeldud ja kommenteerisid, et sellist pizzataolist pirukat polegi nad varem saanud. Meie itsitasime Kadiga sisimas. :D

Vaatasime veel Spidermani ning suundusime oma tubadesse blogi kirjutama.

Täna ei viitsigi enam pikemalt.

Uni on! 

Saabumine naaberriiki. (kõhulihastepäev :P)

„Kui Ella ja Kadi Helsingisse saabusid, oli buss juba läinud!“

Kõigest 1,1 km, ütles Kadi. Ja me ruttasime oma kohvritega sadamast bussijaama. Teekond oli pikk, kiire ja väsitav- arvestades seda, et kõndisime vastutuult munakiviteel raskete kottidega. Eriti tore oli see, et punt närvirakke hävis iga kord kui minu armas kott tegi „käuks-käuks“ - selle reisikoti plastmassrattad EI OLE mõeldud munakivitee jaoks! 

Lõpuks me siiski leidsime bussijaama, aga mis oli juba läinud, oli buss Kotkasse. Ootasime järgmist.

Bussis oli nii külm. Aga tuju oli ikka hea! Vaevalt, et keegi suudab mõista meie naljasoont ja fantaasiat mõningate meditsiinisaavutuste kohta- eriti stoomikoti. Aga siinkohal ma eelistaks mitte detailidesse laskuda.

Ma olin nii väsinud ja unine, kuid ometi suutsime me terve tee Kadiga juttu ajada ja naermisega oma kõhulihaseid treenida! Super! Loodetavasti me ei häirinud teisi bussisviibijaid. (A)

Kotkasse jõudes selgus, et peame veel mõnda aega Sarit ootama. Otsustasime kuhugi maha istuda ja ühe mõnusa kuuma tee juua, sest, et põhjamaa on ikkagi karge ja külm! Kuna BACK ROOM (meie lugesime black room) oli kinni läksime lähimasse kohvikusse. See oli omaette kogemus. Meid tervitas aasia naine oma tütrega. Koht oli selline, et Eesti tervisekaitse sinna siseneda ei sooviks. Tellisime kaks teed ning perenaine valas kannust tassidesse kaks teed. Maksime ära ning järsku olid teed kadunud. Vaatasime üksteisele Kadiga otsa ning siis kostus „tinn“- tee sai mikrolaineahjus valmis. Ristisime selle „mikroteeks“ ja jõime naerdes selle ära.-maitses halvasti.

 

 Varsti saabuski Sari suure bussiga ning me kihutasime ühikate poole.

Tee peal näitas Sari meile poodi, mis asus ühikatele päris lähedal. Ühikas saime võtmed ning läksime oma tubadesse asju lahti pakkima. Täitsa ok toad on. Kuid mitte 300 euro eest kuus L ! Kui asjad said pakitud otsustasime rahvaga tutvuma minna.

Rahvast on siin palju- kreekast,tšehhist,saksamaalt,leedust,inglismaalt. Viisime neile tervituseks Tallinna peenleiba ning Vana Tallinnat. Kuna oli laupäev kutsuti meid õhtul kluppi, kuid meie eelistaks pigem siis juba....rockiklubi? Siiski 21 ajal kui rahvas elutuppa kogunes liitusime ka meie. (sellest aga hiljem)

Vahepeal otsustasime Kadiga selles poes käia mida me teepeal nägime. Maanteele jõudes keerasime aga valele poole (kuigi mina oleks õigele poole läinud :D) ning läksime enda arvates poe poole. Kõndisime ja kõndisime aga mida polnud oli pood. Otsustasime tagasi minna ning ühest putkast müüa käest küsida, kus pood on. Ta näitaski teise suunda, kuid pood jäi omakorda sealt veel u. 1,5 km kaugusele. Õnneks oli seal 500 m kaugusel Siwa pood. Kõndisime ja kõndisime aga mida polnud oli Siwa. Hüppasime mingist Kebabi kohast läbi kuna kõhud urisesid nii meeletult ja nälg hakkas silme eest mustaks võtma. Mõtetes tiirles vaid lause: „leibaaaa“ !:D Vot kui seda kohta oleks tervisekaitse näinud oleks nad šoki saanud! :D Julgesime siiski mõlemad ühed friikad kebabiga ning teed (loodetavasti mitte mikroteed) tellida. Üllatuseks oli portsjon VÄGA suur ja isegi maitsev ning tee auras! Hea. Kumbki meist ei jõudnudki oma sööki lõpuni süüa ja me mõlemad jätsime umbes “ 3 euri“ taldriku peale. J See-eest saime jõudu juurde ning otsustasime siiki Siwa üles leida. Õnneks see oligi u. 500 m pärast.

Tagasiteel olid mu jalad nii väsinud, et ma oleksin olnud nõus kasvõi paljajalu käima, kui lund poleks maas. (või siis neid ketse kasutama mida me ühe puu otsas rippumas nägime). Õnneks oli meil tee peal nii lõbus, et naersime jällegi terve tee kõhulihaseid trimmi. Ühikate juurde jõudes otsustas Kadi shortcuti kasutada ja läbi lume ühika juurde jõuda. Teist sammu tehes vajus ta aga puusani lumme. „Sa võid minu aukudesse astuda, hõikas ta“ ! :D Oh Well, ma ei hakka ju ometi ringiga minema. Viskasin oma koti kaugemale ette ära ning supasin Kadi „auke“ kasutades järele. Kohale jõudes avastasime, et tee oli kõige enam 10 m eemal. Tore. Kadi raputas lume oma kummikutest välja ning me läksime kumbki oma tuppa ning seejärel üles vaatama, mida rahvas teeb.

Neiud olid ennast nii üles löönud, et meie Kadiga veendusime, et oleme hallid hiired. Korkisime Vana-Tallinna lahti ning hakkasime mekkima. Rahvale isegi meeldis selle maitse !  :) Kui rahvas kluppi ära läks vaatasime veel Kadi ja leedukaga MTV-d kust parasjagu käis mingi gay-teema ja ma tundsin, et tahan öökida.

Peale nii väsitavat päeva oli hea uni!